Sõrve poolsaar, Panga pank ja Kaali kraater

Mõtlesin, et aitan ka ja lisan siia natuke meie saartel viibimise mälestusi. Ma pole küll nii tubli kui ema ja igasugu ajalooandmed ja arvud on mul ammugi meelest läinud, aga ma kirjutan siis sellist emotsioonide ja elamuste aruannet. :)

Kõhud Kuressaares täis söödud, jätkasime sõitu Saaremaa tippu, Sõrve Säärde. Mul oli aastatetagusest reisist (siis kui ma veel üsna pisike olin) meelde jäänud, et seal on ilus ja tore ning nii see ka oli!

Jalutasime pikal kitsal maaninal, imetlesime merd ja tegime naljakaid võimlemisharjutusi- kes koogutas, nina maas, kes vahtis üles taevasse. Sellist normaalset sirgelt kõndimist võis väga harva täheldada. Põhjus väga lihtne- kõik otsisid auguga kivisid. Nimelt räägib legend, et kui Sõrve Säärelt leida auguga kivi, tuleb läbi selle augu päikese poole vaadata ja midagi soovida. Siis peaks soovitu ka täide minema. No siis on ju aru saada, miks kõik nii usinalt kivides sobrasid! Silver tegi meie pere ja kes teab, äkki ka kõigi aegade rekordi, korjates maast tervelt 13 augukivi!

Siis jalutasime veidi veel niisama, ema tegi kunstilisi pilte ja saime telefonidesse sõnumid: „Tere tulemast Lätti“! :D Vat nii kaugel käisime ära, et märkamatulr ületasime isegi riigipiiri. :D
Vanasti oli Sõrve Säärel ka Gurdide laeva vrakk, aga nüüdseks on see sealt ära viidud. Selle asemel ronisime mingi muu betoonmoodusitise otsas, arvatavasti oli tegu mingi endise sõjaväeonude kaitserajatisega.

Säärel käidud, sõitsime uutmoodi merevaadet imetlema.Panga Pank täies oma uhkuses oli meie uus sihtpunkt. Tore oli näha, et paik on korda tehtud, kuigi arvasime,et ohutuse mõttes võiks panga äärel siiski mingi äär ees olla. Mõnes kohas seal ei märkagi,et panga äär nii lähedal on ja suure hooga astudes võib keegi äkki varisemisohtlikult pangalt alla kukkuda. Meie aga oleme ju sellised tasa-ja-targu inimesed, nii et meil läks hästi ja vaade sai korralikult vaadeldud. Peale selle ohverdasime pangale ka paar eurosenti. Vanaaja kommetega tänapäeval õnneks liiga aktiivselt ei tegeleta ja lapsi sealt tänapäeval enam vetevaimu meeleheaks alla ei visata. :S Hea, et kombed on muutunud! :P

Edasi vurasime Kaali kraatrit uudistama. Ka seal on kõik kenasti ilusaks ja korda tehtud, kuigi eks kraatri vesi on endiselt roheline. Aga kes see ikka seda kümneid meetreid sügavat auku jaksab puhastada? Kraatris elavad ka kenad kalad ja ega nendegi elu ei saa segada. :)

Vanasti arvati, et Kaali on koht, kus päike käib magamas. :) Isegi kaugelt Roomast käidi seda kohta uudistamas. Ikkagi üsna haruldane paik!

Pangal käidud, olime kõik ünsa väsinud ja taas näljased, niisiis suundusime tagasi Muhumaale. Ostsime süüa ja õhtu veetsime oma majakeses rahu ja vaikust nautides. :)

Kuressaares ja Sõrve poolsaarel

Panime üheskoos pead kokku, vaatasime vaatamisväärsuste kaarti ja otsustasime, et üle mõistuse palju tegemisi planeerima ei hakka ning reisi põhimõtteks valisime moto: Tasa ja targu, jõuab nii palju kui jõuab!
Esimese päeva pealelõuna otsustasime veeta Kuressaares. Meie sooviks oli kindla peale külastada Kuressaare Piiskopilinnust ja sedasi meie esimeseks sihtpunktiks saigi linnus oma välimuse ja sisemusega.

Sisemuses pakkus erilist huvi trepiastmetel tervitavad anektoodid ja väljapanek nõukogude ajast pärinevatest esemetest ( lapsepõlve nostalgia:))
Aga kaua sa ikka mööda treppe marsid ja ajalugu ahmid, kui kõht tühi ning mis kisub väevõimuga tujutuks. Nii sulgesime enda järel linnuseväravad ja seadsime sammud restorani.
Nämma! Kostitasime oma kõhtusid kanatoitudega, toorjuustukookide ja jäätisega!
Kõhud paremat kraami täis ning meeleolu laes, võtsime sihi Sõrve suunas.

Muhumaal

Tänu minu toredale kolleegile töö juurest, avanes vahva võimalus 3 päevaks majake üürida ning suvemõnusid Saaremaises õhkkonnas veeta.
Asja tegi põnevaks veel see, et peale minu ei olnud teised pereliikmed üldse teadlikud mis maja mina nö kinni panin. Seda suurem oli üllatus, kui 4.juulil autoga värava taga peatusime...
Kui nüüd päris algusesse tagasi minna, siis otsustasin Heli Eestis viibimist veelgi põnevamaks muuta ning jäädvustada koosolemise imetilluke puhkusekild just nimelt Muhumaal! Ja nii see otsus sündiski:)

Saare tervitus mandrirahvale oli küll hommikul ( ja ülejäänud päeva ka veel takkaotsa)tee kõrval vedelevalt surnult lehmalt oma hirmsavõitu leha ja kuumusest paisunud kehaga... Kuid mis seal ikka! Elu selline... Keerasime õhu juurdepääsu autos kinni ja sõitsime kiiruga mööda, kuni peatusime "oma suvemaja" värava taga.

Ossaa! Vot see oli perele üllatus! Palkmaja nii superkauni looduse embuses- maja ees maasikalõhnaline metsatee, maja taga karjamaa hobustega ja eemal sillerdav meri! Mida sa hing veel tahad!?

Krabasime autost oma kodinad ja suundusime kohe maja sisemusega tutvuma. No vaimustusel piire polnud... lihtsalt kõndisime mööda maja ringi ja ohhetasime ja ahhetasime ja kiitsime ja olime väga rõõmsad!~maja sisemusest pilte üles laadima ei hakka, sest majaomanikult puudub vastav luba!

Mis siis ikka! jalutasime majas ringi nagu pöörased ja igaüks valis omale sobivaima toa. Kui kambrid jaotatud ja söögid-joogid ning muu tavaar oma kohad leidsid, siis läksime õue kogu seda loodust kaifima! Lihtsalt super!!!

Naissaarele sõit

Selle reisiga sai ikka omamoodi nalja! Juba eelmisel aastal üritasime kolleegidega Naissaart vallutada, kuid laev ulpis tund aega sadamas ja liikus vaid mõne meetri edasi. Sellega toonane reis kahjuks lõppeski.
Sellel aastal panime taas aegsasti reisi kinni, kuid sadamasse jõudes ootas meid taas kord üllatus! Nimelt Monika saarele ei sõida ja selle asemel saame endale lubada uhke jahisõidu! Egas miskit! Kotid üle parda jahi kajutisse ja ise merereisi nautima!

Lõppkokkuvõttes tuli saarel olevas pettuda- kogu rahvas, kes saarel askeldas oli kas purupurjus või pohmellis ja seda nii teenindav personal kui külastajad! Ei saanud me oma lubatud ekskursiooni ega nautida saare ilu! Rongijuht koos kaaslasega olid maani täis, mõnitasid meid Rongisõidu laulu ja rongi lükkamisega.
Meid saadeti oma toiduvarusid vähendama ja niisama aega surnuks lööma. vaevalt saime oma träni kottidest välja, kui karjuti meid rongi peale sõitu tegema. Egas midagi- asjad pampudesse ning tagasi rongile!

Männiku jaamas suunati meid maani täis rongijuhi juttu kuulama ( midagi eriti aru küll ei saanud, sest kõne oli vaikne ja segane).Keegi tema juttu ei tahtnud kuulata ja omal käel suundusime muuseumit ja mahajäetud hooneid uudistama.

Tiir peale tehtud, pidime rongijuhti takka sundima, et ta meid sadamasse tagasi viiks, kuid talle see eriti ei meeldinud. Ta oleks parema meelega viinuskit tinistanud ja baaridaamiga juttu puhunud... Aga ei meie naised teda rahule jätnud! Nii kaua käisid peale, kuni too vihastas ning rongile hääled sisse puhus.
Nii saime sadama poole tagasi, kugistasime oma söögid ja grillvorstid kurgust alla ning sättisime ennast tagasi sõitva, pilgeni rahvast täis, laeva peale.
Igasugune isu on Naissaarele sõiduks kadunud! Tundub, et juba eelmisel aastal hoiatati meid, et me saarele ei jõuaks. meie jonn aga ei raugenud ja ikka pidime seal ära käima... ja pidime kõvasti pettuma!
Nii mõnigi ütles, et see on pigem joodikute saar.
Kurb, kui teatud asjades tuleb pettuda...
Las jääda seda saart meenutama vähemalt midagi ilusat:

Leedumaal veebruaris 2011

ESIMENE PÄEV
No nii! Lõpuks siis saan omadega nii kaugele, et lisan takkajärgi toredad mälestused Leedus käimisest!
Kõik sai alguse sellest, et mul hakkas lähenema sünnipäev.
Kuna mulle üldse ei meeldi tähtpäevade pidamised ja eriti veel oma sünnipäeva tähistamine, siis võtsin koheselt Ene pakkumise, Vilniusesse sõita, vastu.
Mõningased isiklikud tarbed ja kingitus Ene tädile kotti ning kimasin õhtusele Vilniuse bussile.
Sõit kulges ilma igasuguse sekelduseta ja hommikul kella 7.00 ajal jõusime sihtpunkti.
Vilniuse vanalinn on 255 H suurune ja linnas elab ligikaudu 555 000 elanikku.11.03.1990 kuulutati välja Leedu taasiseseisvus; 13.01.1991 sai 14 tsiviilisikut surma Vilniuse teletorni kaitsmisel ja Medininkai piiripunktis hukkus 7 piirivalvurit.

Esmamulje oli päris naljakas- kohtuda nõukogude ajaga... Selline nostalgia tuli peale ja meenutused lapsepõlvest Eestis...
Esimesel päeval seadsime sammud Vilniuse kesklinna sealseid vaatamisväärsusi uurima.Kesklinnas on 1000 kaitse all olevat mälestist.
Mis esimesena kohe silma jäi, olid kirikud. Neid jagus tõesti iga nuka peale.Kui seisatad ükskõik millisel tänaval, siis ikka paistab mõni suursugune kirik silma. Raamatust lugesin, et kirikuid on Vilniuses üle 40!

Vilniuse Katedraalil on 6 dooria sammast, rosettidega ehitud võlv (katedraali võlvkaartel asetsevad "roosid" on samasugused ,kui Pariisis Triumfi kaartel!!! See oli minu jaoks üpriski üllatav avastus!)Katedraali võlviosas on kujutatud Noa ohverdust. katedraalis on erinevate pühakute ja suurvürstide kujud. Maa all asuvad hauakambrid ja varakambrid ( 1985.a. avastati ehitustööliste poolt, mis müüriti koheselt kinni ja avalikustati alles 1989.a.)
Nõukogude ajal asus katedraalis kunstigalerii.Vilniuse katedraal tagastati 1989.a. peapiiskopkonnale.

Vilniuse Katedraal koos kellatorniga ( 14.sajandist, algul I kordne, 1520 ehitati peale kaks kahekanurkset korrust, siis ehitati IV korrus ja paigaldati kell, mis töötab algse mehhanismiga siiani. Lõpuks lisati 1893.a. krooniks väike torn) ja Gediminase kujuga ( Suurvürst hoiab mõõka vasakus käes, näidates nii, et eelistab sõjale diplomaatiat)

Vilniuse vanalinn on iseenesest ilus.
Graffiti vaimustuses noored on aga selle kauni vanalinna jõudnud niimoodi ära sodida, et isegi valgusfoori tuledele oli oma sirgeldusi lisatud.
Teel nägime toredat teatrit, millel uhkeldas suur silt: Vilnius Mažasis Teatras. Meile Enega tegi palju nalja, et näe kus mugavused- lamad etendust vaadates laual ja saad kohe ka üldmassaazi omanikuks. Paraku kujunes see aga meile tõlgituna Vilniuse Väikeseks teatriks.
Jalutuskäigul ronisime ka mäe otsas (48 m kõrgune)oleva Gediminase torni juurde ning vaatasime alla linna peale. Vaade oli tõesti imeline!!!

Mäe otsast paistis ka Kolme Risti Mägi, kuid paraku olen tänaseks unustanud millist ajalugu see endas kannab:(

NATUKE LEEDU KEELT
labas-tere
aciu- aitäh
kava- kohvi
kakava - kakao
arbata-tee
gira- kali
ledai-jäätis
cepelinai-tsepeliinid- riivitud kartuli kotletid, mis on lihaga täidetud ja serveeritakse peekoni-sibula kastmega.

ÕHTUL

Saime kokku Ene täditütre Liinaga suures uhkes kaubanduskeskuses Europa, mis oli dekoreeritud erinevat värvi lehmakujudega.

Poes meeldis mulle rõivaste väljapanek. Naisteriided hõlmavad endas täielikult naiselikku joont! Tänaval kõndivad inimesed on väga kenad, maitsekad ja omanäolised.Silma jäi see, et palju armastatakse käsitööd ( mütsid, sallid, kindad).Leedukad on väga maitsekad inimesed!!!

TEINE PÄEV- TRAKAIS
Hommikul võileib ja kohvi sisse ning jalutasime hommikuvärskuses bussijaama, et Trakaisse sõita. Meil Enega polnud aimugi, et millise bussi peale minna, kuid abivalmis tädi tuli meiega kaasa ja abistas meid bussi valikul.
Itaalia noormeestest turistid ajasid endid ka samale bussile, mõni üksik kohalik ja tee võis Trakai poole alata.
Talvine loodus näeb võrratu välja- nagu muinasjuttu oleks sattunud!:)
Alustasime kindluse poole teed... Itaalia noormehed jooksid üle tee olevale jäätunud järvele ja pildistasid Leedumaa ilu koos iseendiga.Nii palju kui lund kokku sai peopesas sulatatud, tegid nad isekeskis lumesõda. Tundus, et neil oli nalja nabani.
Poe juures olevast pangaautomaadist otsustasime raha võtta. meie ees seisid 2 inimest ja neist esimene li hädas pangaautomaadist antava teatega, et tal arvel pole nii palju raha, kui tema soovis. Ei suudetud talle selgeks teha, et mida pole, seda pole ja automaat ei trüki rahakuponge vastavalt sinu soovile. Ikka ja jälle toksis ta oma koodi sisse, aga ikka tühja... Kui inimesi oli sabasse nii 10 tükki juba seisma jäänud, lõi mammi käega ja sammus minema. Ei saanud ta ikka aru, et milles lõpuks asi... Võtsime oma rahad ja jätkasime teed soovitud sihtkohta.
Olen näinud Trakai kindlust suviste piltide pealt. Nimelt mõni aasta tagasi käis õe pere seal ja fotod olid võrratud! Ega talvel ka see ilu kehvem ole! lisaboonuseks veel see, et suvel saab paadiga järvel ringi seilata, aga talvel saad seal jalutada:)

Trakai on korda tehtud ja sisaldab endas salapärasust ja uudishimu. Siseruumides on avatud muuseum, kus eksponeeritakse Leedu ajalugu. Erilise üllatuse valmistas tohutu suur templite kollektsioon, mis olid oma mõõtutelt alates 1 cm suurused. Kõige väiksem neist kuulus vürsti koerakesele ( koera kujuke 1 x 2 cm)!

Teine suurem kollektsioon kuulus piipudele, mis olid valmistatud elevandiluust ja marmorist. Tõelised kunstiteosed!
Vaatamist, uurimist oli veel palju nii ajalooürikutest, erinevatest rahadest, nõudest jne. Soovitan sinna kindlasti minna ja ise oma silm peale visata!
Kindluses tiir peale tehtud, otsustasime sööma minna. meile soovitati kindla peale proovida kibinaisid ( leedu k- kibininesid). Terve tänav oli kibinai söögikohti täis. Meile soovitati sisse astuda kõige vanemasse restorani, et seal tehtavat parimaid pirukaid. Aga võta näpust! Kus meie teame milline see kõige vanemaid kohti on! Kõik olid täpselt ütemoodi vanemat sorti puumajad. Kaua sa ikka ringi sõõlud,otsustasime ühte sisse astuda ja pirukad ära tellida.
Olid nämmad küll!

Ja nii see õhtu kätte tuligi. Kõhud soojasid pirukaid täis alustasime marsaga tagasiteed ööbimispaika.

KOLMAS PÄEV- KAUNASES
Kaunasesse sõitsime ülimoodsa kahekorruselise rongiga! Sooja oli sees 24 kraadi, istmed pehmed- nagu tugitoolid.Igati viisakas värk.
Lugesin, et Kaunas asetseb 121 ruutkilomeetril ja elaikke on seal umbes 375 000 tk! "Väike linnake":)
Kaunase Raekojal on vahaküünlana keerlev torn "Valge Luik".

Raekoja lähedal asuvad veel põnevad hooned: kaksiktorniga jesuiitide klooster ( Püha Franciseuse Xaveri kirik) ja jõe ääres Taevaminemiskirik, mis üleujutuste korral langeb üleujutuse ohvriks. Kõige suurema üleujutuse korral on vesi tõusnud kiriku ukse ülemise ääreni.

Kaunases asuvat Vabaduse alleed, mis on tervelt 1,6 km pikk, võib võrrelda Pariisis asuva Champs-Elyseega. Kui kõndida sellele jalakäijatele mõeldud tänaval, siis tundub, et oled sattunud moepealinna Pariisi.Tõsiselt mõnus koht! Suvel kindlasti veel säravam ja kaunim!


Otsustasime külastada Kuradimuuseumi, kus vaatamiseks on välja pandud 260 kuradi kujukest. Otsisime Eestist pärit kuradit ka, aga meie silmad seda ei leidnud. Omapärane oli 12 inimesele mõeldud lõunalaua serviis, mis Läti kunstisõprade poolt kogujale 50 aastapäevaks kingiti. Tasub vaatamist! Kuigi muuseumit leida pole nii kerge! Ühtegi viidet pole!
Kuradimuuseumi vastas asub kunstnik-helilooja Mikalojus Konstantinas Ciurlionisele ( 1875-1911)pühendatud muuseum.Tema poolt loodud sünfoonilised poeemid Metsas ja Meri koos samanimeliste maalikunsti teostega jätavad suursuguse ja võimsa mulje.Kindlasti soovitan neid teoseid kuulata, näha! (http://www.youtube.com/watch?v=n0av7HfAP00)Kunstniku poolt loodud joonistusi ja maale on kokku 300, kuigi tema kunstnikukarjäär oli vaid 7 aastat pikk.
Muuseumis sai ülevaate leedu erinevatetest pühakutest ( enim levinud on leinav mees), ristidest, rahvakunstist- koonlapuud ja rahvarõiva erinevatest detailidest.
Müstilise pildi mällu jättis leedu käsitööna valmistatud linast või kõrtest meisterdatud skulptuurid. Keerukaim neist on meisterdatud pulmaaiad Aukštaitijas.
(http://www.ciurlionis.lt/ekspozicijos)Kahjuks olin nii rumal, et ühtegi pilti ma neist imetegudest ei teinud. Lihtsalt vahtisin suu ammuli seda suurt ja rasket tööd ning endamisi imestasin, et kuidas küll sellised imeteod sünnivad. Surfasin internetis ka ringi, kuid ei leidnud ühtegi pilti neist imelistest skulptuuridest. Kui aega rohkem, siis tuleb lihtsalt põhjalikumalt otsingutesse süveneda. Seda edaspidi...
Nagu ikka naisterahvastele kohane, siis ega poodlemisest ei pääse! kargasime kotte müüvasse poodi sisse ja alustasime aga ostlemist. Kui oleksin miljonär, siis oleks vast kõik kotid ära ostnud! üks sumadan oli teisest ilusam ja omanäolisem. Lihtsalt hulluks ajas! Kuna olin sünnipäevalaps, siis tegin endale suvekoti näol kingituse!Liina ostis samasuguse koti ja Ene sai hästi vahva sinise koti omanikuks! Huvitav, miks Eestis selliseid kotte ei müüda?!
Vabaduse alleel pangahoone ees leidsime mehikese raske koorma all istumas:)


NELJAS PÄEV
Ja hakkabki Leedus olek otsa saama. Võtame sellest päevast veel viimast ja kõnnime kolmekesi veel Vilniuse linnakeses ringi.Vaatame ja ahmime endasse nii palju kui võimalik- vanalinnas olevat palverännakute sihtpunkti Koiduväravaid:

uusehitis, mis poolenisti valmis ehitamata, kuid osaliselt elavad seal juba perekonnad sees:

pangahoone katust:

Mõnusat pannkoogirestorani meeldiva teeninduse ja ülimaitsvate pannkookidega:

Ja kõige tipuks nõuka aja jäänukitega:

Õhtul kimasime bussi peale, et taas oma kodumaale naasta! Öösel kella 4.00 ajal ajas meid piirivalve üles ja kontrollis sõidudokumente. Edasi kulges tee viperusteta ja enne 7.00 olime taas Tallinnas.

JÄRELSÕNA
Soovin siinkohal südamest tänada Enet, kes mulle sellise ootamatu reisipakkumise tegi ja millest kujunes äärmiselt vahva reis!
Suured südamlikud tänusõnad Ene tädile, kes meid vaprasti talus, magamisaseme andis ja ülimaitsvat toitu valmistas ning nii mõnusalt juttu vestis!!!
Suured südamlikud tänusõnad Liinale, kes meile Vilniusest ülevaate andis ning meid Kaunasesse viitsis vedada ning meile ka tõlgi eest oli!

ROOTSIS 2010 suvel Muljed...

Meie ( Silvi ja Tarmo) üritasime ikka igal õhtul teha linna peal ühe jalutuskäigu. Isegi vihm ei seganud meid… Huvitav oli see, et igal sellisel patseerimisel võrdlesime ümbritsevat Eestiga. Esimesena tooks välja turvalisuse poole. Näiteks kodumaal ei tuleks meil mõttessegi õhtul kell 10 veel jalutama minna. Lihtsalt ei julge ja vastik on ka. Esiteks pead olema pidevalt valvel, et keegi sult midagi käest ära ei kraba või et lihtsalt vastu vahtimist ei saaks, sest su nägu lihtsalt ei meeldi kellelegi. Või siis jalutad rahulikult ja vastu tuigerdavad kas eluheidikud, purjus või laksu all olevad noored. Mõni lihtsalt teeb „loomahääli“, omavahel vesteldakse karjudes ja ürgseid hääli tehes või jookseb su poole suur haukuv koeralahmakas eemalt kostva hüüde saatel : ärge kartke,ta ei tee midagi! Aga kui teeb?
Rootsis on samuti noored tänavatel koos, aga nad ei lärma ega tülita möödakäijaid. Igaühel on omaette olemisega nii palju tegemist, et neid ei huvita kes sa oled või kuhu sa lähed.Omavahel lihtsalt vesteldakse ja arutatakse ilma häälekõvendusteta.
Kui tänaval laiutad ja keegi palub mööda minna, siis kostab kohe ka Tack så mycket! Inimesed naeratavad ja on lahked; tulevad kohe appi, kui näevad et oled välismaalane ja vajad abi…
Kõrvu jäi ka see, et Rootsis koerad ei haugu. Koerad olid siin seal hoolega su tegemisi jälgimas, kui aiast mööda läksid või pargi veeres jalutamas olid, aga nad ei vaevunud su peale haukuma.Koeraga jalutada tohib ainult rihma otsas ja junnid tuleb kohe ära koristada ( selleks on pisikesed rohelised kotikesed). Aga selle vastu eksitakse ka sealpool lompi…On neid kes sellest kohustustest kõrvale hiilivad.
Öösel valitseb linnas täielik vaikus. Näed küll, et inimesed pidutsevad ja kohvikud on poole ööni lahti, aga tümpsu pole kosta ning jorinat ka mitte. Lihtsalt nii hea on unemaale söösta…
Mustamäel on nii, et just kella 1 ja 4 vahel öösel hakkab see tõeline elu. Maja ees prõmmitakse ustega ( eriti hästi kuulda, sest elame I korrusel), autost kostab kõva muusika ja sõbrad vestlevad kõvahäälselt. Või siis on täitsa tavaline, et kusagil on mees ja naine tülli keeranud, naine jookseb õues ringi ja nutab ikka täiega. Mees siis jookseb sabas ja sõimab kõikvõimalike „ilusate sõnadega“ nii et õu rõkkab.…Ja siis on vaikus….Nii pooleks tunniks ja siis hakkab mingi autosignaal karjuma. Milleks pannakse autodele signa, kui kedagi ei huvita, et miks ta seal karjub ja see siis lõugab kuni aku tühjaks saab. Hommikul oled magamata ja väsinud, ärritunud ja pahas meeleolus…
Meile meeldib Rootsimaa vaikus…ja see, et mitte keegi ei vahi mis sul seljas on või et milline sa välja näed. Kui oled rahumeelne ja sõbralik, siis on kõik ok! Kipud laiama või halba tegema , eks siis on minek ka…Igaks juhuks ei katseta
Trollhättan on armas väike vaikne linnake.Maju on igasuguseid, alates väikestest eramutest ja lõpetades 9 korruseliste elamutega. Linnaäärsed eramutekommuunid on sellised muinasjutulised, värvilised ja suurt ilunaudingut pakkuvad. Iga majake ja aed selle ümber on omaette vaatamisväärsus! Samas, mis viga on neil oma aeda kujundada, tõstad lihtsalt ühe toreda poti kirjude lilledega kaljuservale ja ongi kogu dekoratsioon! Lisad veel laua ja toolikesed ning grilli ja lihtsalt kaifid.
Viimasel õhtusel jalutuskäigul sattusime tõelisesse muinasjuttu!!! Jalutasime lihtsalt majade vahel olevatel kõnniteedel kuni sattusime läbi väravata teise riiki-trollide elupaika! Väravate vahelt sisse lipates võttis meid vastu kitsas ja pikk tänavake, kus mõlemal pool asusid väikesed trollimajad. Selline imelik kummaline tunne tuli peale. Tundus, et meid ümbritseb ridaelamute rida, kuid samas oli iga maja ja aed selle ees isemoodi kummaline- paljude lillede, erinevate ninni-nänniga ja kerge segadusega, kuid see segadus oli nii maitsekas ja armas jne…Ühest aknast sisse piiludes nägime hallipäist trolli oma toas askeldamas ja ühes teises toas vaatas meile vastu suures hämmingus nägu- umbes, et kuidas inimesed nende riiki on sattunud ja kes on kogemata salariigi väravad lahti jätnud… Igatahes tunne oli meil omapäraselt müstiline… Heli ja Alex otsivad ühel päeval selle koha uuesti üles ja püüavad mõned pildid teha. Muidugi, kui selle muinasjutu väravad on kellegi poolt taas lahti unustatud….No siis me küll ei tea, kui seda kohta enam ei ole… Siis oli tõepoolest muinasjutt…
Silma jäi ka selline asi, et iga väikese grupi majade peale asus samas ka väike lasteaed ja kool. Nii armas, et lastest hoolitakse ja neile tahetakse parimat. Sedasi kasvavad tugevama närvisüsteemiga inimesed ja tuntakse üksteist paremini. Alexander küll lisas, et ka Rootsis hakatakse kujundama mammutkoole. Sellest on küll hirmus kahju!
Meile meeldib ka see, et kuhu saad autoga, sinna saad ka jala või jalgrattaga. Kõnni – ja jalgrattateid on nii palju ja need on nii head, et lihtsalt tunned, et pead nendel kõndima ja vaatama, et kuhu nad viivad. Keset linna säilitatakse ka puutumatut loodust. Metsast läheb valgustatud teerada ja kõrval näed ürgset loodust-lahe! Ja kui palju vaarikaid ja kirsse sellel suvel! Lihtsalt kõnni ja nopi ja pista põske. Nämma! Kasvavad niisamuti tee ääres ja metsas!
Kõik bussid sõidavad biogaasiga! Just selle mõttega, et mitte linna õhku reostada!
Rong sõidab ka megavaikselt- raudteele ei soovita kõndima minna, sest sa lihtsalt ei kuule, kui see suur masin tuleb…
Parkimisega probleeme pole! See on niivõrd hästi organiseeritud, et siit võiks Eesti küll õppust võtta.
Poes sisseoste tehes saad valida kas punase või rohelise kilekoti ( kummast nö puudust tunned). Nendega viid pärast prügi prügimajja (soprum), punasesse olmepraht ja rohelisse biojäätmed. Klaasi, papi, pakendite, paberi jm jaoks on spetsiaalsed suured kastid. Aga need asuvad vaid teatud piirkondades ( parimaks variandiks on autoga seda transportida, sest asuvad kaugel).
Sattusime enese teadmata ka getosse. Linnaossa, kus elavad kõikvõimalikud värvilised inimesed. Meile seal meeldis, aga kui Heli pärast ütles, et see on mustade rajoon, siis võttis esialgu kõhedaks küll. Aga samas jalutasime viimasel õhtul taas sealt läbi. Vaadati küll, aga keegi kallale küll ei kippunud.
Võimsa mulje jättis loomulikult IKEA. Nii suur, nii paljude võimalustega omale ise mööblit teha, see juba on midagi! Mööbli osasid on tõesti x variante! Näiteks kujundad ise omale köögimööbli koos mõõtudega, värvi ja materjaliga. Siis lähed poodi ja sa saadki kõik need asjad mida soovisid! Täitsa lõpp!
Ja muidugi on Rootsi loodus fantastiliselt ilus oma kaljude, kanalite, järvede ja sfääridega!

Tagasi Eestisse

Alustasime 31.07.hommikul tagasisõitu Eestisse. Heli ja Alexanderi juurest asusime teele kella 09.30 paiku. Esmalt sõitsime tankima ( diisel 12 sekki) ja sealt edasi Stockholmi poole. Tegime 100 km pärast mingis maha jäetud bensukas vahepeatuse ja tegime roolimisel vahetuse.
Ossaa, kuidas mulle meeldis rallitada! Eestis ju ei saa järjest pikka maad 130-140 km/h tunnis sõita. Rootsis ka ei tohi, aga seal ei hooli sellest keegi ja kõik rallitavad 120-140ga. Ikka mõnus tunne on , kui oma pirukakäruga uhketest bemmidest, audidest, mersudest, jeepidest mööda kimad. Eks nad vist vaatasid ka, et mingi hull mutt… Aga mis siis! Mina sain igatahes oma adrenaliini kätte! Imestasin veel, et kuidas Tarmo mind suudab usaldada?! Vend lihtsalt magas mul kõrval…pea vajus küll ette, küll külje peale ja muudkui norises…
Vahepeal tegime ka ühes poes ja bensukas aega parajaks. Vahtisime niisama ringi ja jõime kohvi.
Stockholmis keerasin vales kohas ära ja seetõttu tegime väikese ringi sisse-nö tutvusime pealinnaga
Sadamas ütles mul närv täitsa üles! Olime sutsuke enne 16.00 kohal ( laev väljus 17.45). See jube ootamine, kusagile minna ka pole, tüütas mind lihtsalt ära-mõttetu passimine. Olime real nr 13 ja see rida lasti sisse kõige viimasena!!! Olime laevapardal täpselt kell 17.40. Meie auto taha mahtus veel 2 autot ja siis löödi „luugid“ kinni.
Ühel noormehel oli autokatusel ratas. Vahetult enne laeva sisenemist anti talle teada, et ratas tuleb alla võtta. Vaeseke sebis siis selle rattaga seal. Kuidagi abistamise vajadus tuli peale…
Minul ja Silveril tekkis kella 2-3 vahel öösel täielik paanika! Õhupuudus, pimedus ja loksuv laev tekitasid tohutu klaustrofoobia. See oli kole tunne! Esimest korda elus oli meil laevas uppumise hirm. Panime väikese tule põlema ja vaatasime teleka vahendusel, et laev pole uppunud, istusime natuke, rahunesime maha ja heitsime uuesti magama. Hommikul oli kuidagi raske voodist välja saada…
Nii nagu Rootsi sõites, nii ka Eestisse jõudes ei saanud me ilma seiklusteta auto juurde. Nagu mööda labürinti ekseldes tegime omale teed, et autotekile pääseda. Ja nagu näha, see õnnestus meil taas kord!
Ja mis ootamatu juhus… see sama rattaga õnnetu noormees oli korraga meie juures ja palus abi oma ratta laevast välja viimiseks ( kui oled korra laevale astunud või laevalt väljunud, siis tagasi minna-tulla enam ei tohi). Nii siis istus Tarmo ratta selga ja sõitis sellega välja ning meie Silveriga põrutasime autoga takkatraavi. Lihtsalt selline kummaline lugu…meie jaoks.
Selline ööpäev siis laupäevast pühapäevani!