ROOTSIS 2010 suvel Muljed...

Meie ( Silvi ja Tarmo) üritasime ikka igal õhtul teha linna peal ühe jalutuskäigu. Isegi vihm ei seganud meid… Huvitav oli see, et igal sellisel patseerimisel võrdlesime ümbritsevat Eestiga. Esimesena tooks välja turvalisuse poole. Näiteks kodumaal ei tuleks meil mõttessegi õhtul kell 10 veel jalutama minna. Lihtsalt ei julge ja vastik on ka. Esiteks pead olema pidevalt valvel, et keegi sult midagi käest ära ei kraba või et lihtsalt vastu vahtimist ei saaks, sest su nägu lihtsalt ei meeldi kellelegi. Või siis jalutad rahulikult ja vastu tuigerdavad kas eluheidikud, purjus või laksu all olevad noored. Mõni lihtsalt teeb „loomahääli“, omavahel vesteldakse karjudes ja ürgseid hääli tehes või jookseb su poole suur haukuv koeralahmakas eemalt kostva hüüde saatel : ärge kartke,ta ei tee midagi! Aga kui teeb?
Rootsis on samuti noored tänavatel koos, aga nad ei lärma ega tülita möödakäijaid. Igaühel on omaette olemisega nii palju tegemist, et neid ei huvita kes sa oled või kuhu sa lähed.Omavahel lihtsalt vesteldakse ja arutatakse ilma häälekõvendusteta.
Kui tänaval laiutad ja keegi palub mööda minna, siis kostab kohe ka Tack så mycket! Inimesed naeratavad ja on lahked; tulevad kohe appi, kui näevad et oled välismaalane ja vajad abi…
Kõrvu jäi ka see, et Rootsis koerad ei haugu. Koerad olid siin seal hoolega su tegemisi jälgimas, kui aiast mööda läksid või pargi veeres jalutamas olid, aga nad ei vaevunud su peale haukuma.Koeraga jalutada tohib ainult rihma otsas ja junnid tuleb kohe ära koristada ( selleks on pisikesed rohelised kotikesed). Aga selle vastu eksitakse ka sealpool lompi…On neid kes sellest kohustustest kõrvale hiilivad.
Öösel valitseb linnas täielik vaikus. Näed küll, et inimesed pidutsevad ja kohvikud on poole ööni lahti, aga tümpsu pole kosta ning jorinat ka mitte. Lihtsalt nii hea on unemaale söösta…
Mustamäel on nii, et just kella 1 ja 4 vahel öösel hakkab see tõeline elu. Maja ees prõmmitakse ustega ( eriti hästi kuulda, sest elame I korrusel), autost kostab kõva muusika ja sõbrad vestlevad kõvahäälselt. Või siis on täitsa tavaline, et kusagil on mees ja naine tülli keeranud, naine jookseb õues ringi ja nutab ikka täiega. Mees siis jookseb sabas ja sõimab kõikvõimalike „ilusate sõnadega“ nii et õu rõkkab.…Ja siis on vaikus….Nii pooleks tunniks ja siis hakkab mingi autosignaal karjuma. Milleks pannakse autodele signa, kui kedagi ei huvita, et miks ta seal karjub ja see siis lõugab kuni aku tühjaks saab. Hommikul oled magamata ja väsinud, ärritunud ja pahas meeleolus…
Meile meeldib Rootsimaa vaikus…ja see, et mitte keegi ei vahi mis sul seljas on või et milline sa välja näed. Kui oled rahumeelne ja sõbralik, siis on kõik ok! Kipud laiama või halba tegema , eks siis on minek ka…Igaks juhuks ei katseta
Trollhättan on armas väike vaikne linnake.Maju on igasuguseid, alates väikestest eramutest ja lõpetades 9 korruseliste elamutega. Linnaäärsed eramutekommuunid on sellised muinasjutulised, värvilised ja suurt ilunaudingut pakkuvad. Iga majake ja aed selle ümber on omaette vaatamisväärsus! Samas, mis viga on neil oma aeda kujundada, tõstad lihtsalt ühe toreda poti kirjude lilledega kaljuservale ja ongi kogu dekoratsioon! Lisad veel laua ja toolikesed ning grilli ja lihtsalt kaifid.
Viimasel õhtusel jalutuskäigul sattusime tõelisesse muinasjuttu!!! Jalutasime lihtsalt majade vahel olevatel kõnniteedel kuni sattusime läbi väravata teise riiki-trollide elupaika! Väravate vahelt sisse lipates võttis meid vastu kitsas ja pikk tänavake, kus mõlemal pool asusid väikesed trollimajad. Selline imelik kummaline tunne tuli peale. Tundus, et meid ümbritseb ridaelamute rida, kuid samas oli iga maja ja aed selle ees isemoodi kummaline- paljude lillede, erinevate ninni-nänniga ja kerge segadusega, kuid see segadus oli nii maitsekas ja armas jne…Ühest aknast sisse piiludes nägime hallipäist trolli oma toas askeldamas ja ühes teises toas vaatas meile vastu suures hämmingus nägu- umbes, et kuidas inimesed nende riiki on sattunud ja kes on kogemata salariigi väravad lahti jätnud… Igatahes tunne oli meil omapäraselt müstiline… Heli ja Alex otsivad ühel päeval selle koha uuesti üles ja püüavad mõned pildid teha. Muidugi, kui selle muinasjutu väravad on kellegi poolt taas lahti unustatud….No siis me küll ei tea, kui seda kohta enam ei ole… Siis oli tõepoolest muinasjutt…
Silma jäi ka selline asi, et iga väikese grupi majade peale asus samas ka väike lasteaed ja kool. Nii armas, et lastest hoolitakse ja neile tahetakse parimat. Sedasi kasvavad tugevama närvisüsteemiga inimesed ja tuntakse üksteist paremini. Alexander küll lisas, et ka Rootsis hakatakse kujundama mammutkoole. Sellest on küll hirmus kahju!
Meile meeldib ka see, et kuhu saad autoga, sinna saad ka jala või jalgrattaga. Kõnni – ja jalgrattateid on nii palju ja need on nii head, et lihtsalt tunned, et pead nendel kõndima ja vaatama, et kuhu nad viivad. Keset linna säilitatakse ka puutumatut loodust. Metsast läheb valgustatud teerada ja kõrval näed ürgset loodust-lahe! Ja kui palju vaarikaid ja kirsse sellel suvel! Lihtsalt kõnni ja nopi ja pista põske. Nämma! Kasvavad niisamuti tee ääres ja metsas!
Kõik bussid sõidavad biogaasiga! Just selle mõttega, et mitte linna õhku reostada!
Rong sõidab ka megavaikselt- raudteele ei soovita kõndima minna, sest sa lihtsalt ei kuule, kui see suur masin tuleb…
Parkimisega probleeme pole! See on niivõrd hästi organiseeritud, et siit võiks Eesti küll õppust võtta.
Poes sisseoste tehes saad valida kas punase või rohelise kilekoti ( kummast nö puudust tunned). Nendega viid pärast prügi prügimajja (soprum), punasesse olmepraht ja rohelisse biojäätmed. Klaasi, papi, pakendite, paberi jm jaoks on spetsiaalsed suured kastid. Aga need asuvad vaid teatud piirkondades ( parimaks variandiks on autoga seda transportida, sest asuvad kaugel).
Sattusime enese teadmata ka getosse. Linnaossa, kus elavad kõikvõimalikud värvilised inimesed. Meile seal meeldis, aga kui Heli pärast ütles, et see on mustade rajoon, siis võttis esialgu kõhedaks küll. Aga samas jalutasime viimasel õhtul taas sealt läbi. Vaadati küll, aga keegi kallale küll ei kippunud.
Võimsa mulje jättis loomulikult IKEA. Nii suur, nii paljude võimalustega omale ise mööblit teha, see juba on midagi! Mööbli osasid on tõesti x variante! Näiteks kujundad ise omale köögimööbli koos mõõtudega, värvi ja materjaliga. Siis lähed poodi ja sa saadki kõik need asjad mida soovisid! Täitsa lõpp!
Ja muidugi on Rootsi loodus fantastiliselt ilus oma kaljude, kanalite, järvede ja sfääridega!

Tagasi Eestisse

Alustasime 31.07.hommikul tagasisõitu Eestisse. Heli ja Alexanderi juurest asusime teele kella 09.30 paiku. Esmalt sõitsime tankima ( diisel 12 sekki) ja sealt edasi Stockholmi poole. Tegime 100 km pärast mingis maha jäetud bensukas vahepeatuse ja tegime roolimisel vahetuse.
Ossaa, kuidas mulle meeldis rallitada! Eestis ju ei saa järjest pikka maad 130-140 km/h tunnis sõita. Rootsis ka ei tohi, aga seal ei hooli sellest keegi ja kõik rallitavad 120-140ga. Ikka mõnus tunne on , kui oma pirukakäruga uhketest bemmidest, audidest, mersudest, jeepidest mööda kimad. Eks nad vist vaatasid ka, et mingi hull mutt… Aga mis siis! Mina sain igatahes oma adrenaliini kätte! Imestasin veel, et kuidas Tarmo mind suudab usaldada?! Vend lihtsalt magas mul kõrval…pea vajus küll ette, küll külje peale ja muudkui norises…
Vahepeal tegime ka ühes poes ja bensukas aega parajaks. Vahtisime niisama ringi ja jõime kohvi.
Stockholmis keerasin vales kohas ära ja seetõttu tegime väikese ringi sisse-nö tutvusime pealinnaga
Sadamas ütles mul närv täitsa üles! Olime sutsuke enne 16.00 kohal ( laev väljus 17.45). See jube ootamine, kusagile minna ka pole, tüütas mind lihtsalt ära-mõttetu passimine. Olime real nr 13 ja see rida lasti sisse kõige viimasena!!! Olime laevapardal täpselt kell 17.40. Meie auto taha mahtus veel 2 autot ja siis löödi „luugid“ kinni.
Ühel noormehel oli autokatusel ratas. Vahetult enne laeva sisenemist anti talle teada, et ratas tuleb alla võtta. Vaeseke sebis siis selle rattaga seal. Kuidagi abistamise vajadus tuli peale…
Minul ja Silveril tekkis kella 2-3 vahel öösel täielik paanika! Õhupuudus, pimedus ja loksuv laev tekitasid tohutu klaustrofoobia. See oli kole tunne! Esimest korda elus oli meil laevas uppumise hirm. Panime väikese tule põlema ja vaatasime teleka vahendusel, et laev pole uppunud, istusime natuke, rahunesime maha ja heitsime uuesti magama. Hommikul oli kuidagi raske voodist välja saada…
Nii nagu Rootsi sõites, nii ka Eestisse jõudes ei saanud me ilma seiklusteta auto juurde. Nagu mööda labürinti ekseldes tegime omale teed, et autotekile pääseda. Ja nagu näha, see õnnestus meil taas kord!
Ja mis ootamatu juhus… see sama rattaga õnnetu noormees oli korraga meie juures ja palus abi oma ratta laevast välja viimiseks ( kui oled korra laevale astunud või laevalt väljunud, siis tagasi minna-tulla enam ei tohi). Nii siis istus Tarmo ratta selga ja sõitis sellega välja ning meie Silveriga põrutasime autoga takkatraavi. Lihtsalt selline kummaline lugu…meie jaoks.
Selline ööpäev siis laupäevast pühapäevani!

Reede

Kuna laupäeval pidi juba algama tagasisõit Stockholmi ja sealt laevaga Tallinna poole,siis ei hakanud täna kuhugile kaugele sõitma. Võtsime nõuks hoopis Överby ostukeskusesse ostlema minna. See on koht, kus laiuvad 5 suurt kaubanduskeskust. Vahi silmad punnis-nii suured kaubamajad…meie omad kahvatuvad selle kõrval…
Nii veetsime päris mitu tundi seal poode kammides, vahepeal ka suure vihma tõttu ühest hoonest teise joostes, ikka läbimärjana…:)
Överby-s ringi vaadatud ja pisikesed ostud tehtud, sõitsime Willy´sse, et Heli ja Alexanderi toiduvarusid täiendada ( näljaga hea ju midagi sügavkülmast hamba alla võtta) ning laevale minejatele miskit kaasa osta.

Õhtul veel jalutasime pikalt mööda linnatänavaid, vaatasime maju imekaunite aedadega ja nägime taas linnapargis passivat jänest ( nad ei karda üldse!). Kodus toimus väike kompsude kokkupakkimine ja niisama olemine. Ja siis magama, ees ootamas tagasisõit Eestimaale (välja arvatud Helil ja Alexil,kes natuke nukralt maha jäid ja järgmist korda ootama hakkasid).Nukrad olid ka Silvi ja Tarmo…Seevastu Silver rõõmustas, et saab lõpuks koju tagasi ning sõpradega hängima…

Norras

Hommikul ootas meid taas akna taga suur vihmasadu ja jahe ilm. No mis seal ikka, oli ju otsustatud ikka Norras ära käia,nii et autosse ja sõit võis alata!
Teel põikasime läbi Uddevallast- käisime paaris poes (Ö o B- s ostsime süüa kaasa,sest Norra hinnad on kallid ning piilusime ka Siba-sse).
Tee Norrasse oli õnneks kerge üles leida, kuigi vihma sadas ja libedaga kiirteel sõita pole kuigi lihtne.
Teel tegime veel ühe peatuse,et natuke puhata ja jalgu sirutada. Pisut sõime ka. Väga huvitav peatuspaik oli tehtud, kena väike maja tualettruumide tarvis, väike pargike pinkidega kohe kõrval. Maja kõrval oli ka klaasvitriin,mille sees lebasid vaalaluud. Tuli välja,et nüüdne mägi,mille otsas me rõõmsasti vaadet imetlesime oli kunagi (u 74 000 aastat tagasi) ookeanipõhi.
Et Norrasse sisse saada, tuli piiril maksta 24 seki. Passe ei kontrollinud keegi,kuigi me sõitsime Euroopa Liidust välja. Vihma sadas ikka kolinal, ei mingit ilmamuutust.
Loodus iseenesest on superkaunis-tee viis ikka mäest üles ja mäest alla, sinka-vonka küll paremale ja vasakule. Nagu meie Lõuna-Eesti, aga vurad autoga tuhandeid kordi suurematest „küngastest“ üle…:) Metsad on paksud!
Nägime ära ka paar väikest fjordi,millest pilti ei saanud kahjuks teha,sest polnud kohta,kuhu auto parkida. Seirasime neid niisama siis autoaknast.
Norras oli omamoodi huvitav märgata teistmoodi liiklusmärke, metsaga ääristatud kitsaid teid ja segadusseajavat liiklust. Ringteele sõidetakse igast suunast korraga ja siis ole mees, et ilma kriimustusteta ja kokkupõrgeteta oma teed edasi sõita. Seal igatahes parema käe reeglist pole keegi vist midagi kuulnud…
Kusagil polnud ka selliseid puhkekohti ega tualette nagu Rootsis. Hinnad on kaks korda kallimad- väike jäätis maksab eesti rahas 50 krooni. Korras nagu Norras? See on vist sarkastiliselt öeldud...
Sõitsime väiksesse sadamalinna nimega Frederikstad. Linna Sentrumis ehk keskuses polnud kusagil midagi eriti vaadata ja parkimine maksis igal pool, nii et sõitsime tagasi äärelinna. Seal asus väike armas kindluslinn. Nunnud tänavad,lilled, jõgi. Nägime uhket luksusjahti ja palju kahureid. Linnuse keskel asus koha asutaja, kuningas Frederik II ausammas.
Linnus vaadatud, jalutasime vallikraavist üle viivast sillast tagasi auto juurde ning alustasimegi tagasisõitu Rootsi. Oli ju külm ja vihmane, kõik juba pikast sõidust väsinud. Nii et tagasi armsasse korrashoitud Rootsi!
Kiirteel tegime veel sissepõike teelt suunavale vaateplatvormile… Oh sa raks! Kus oli vaade! Kaljult alla vaadates laius omapärane pisike fjord-Dynekilen ( kiilu kujuline). Suure Põhjasõja ajal katsusid oma jõudu Taani – Norra ja Rootsi laevastikud (lahing toimus 1716). Seekord pidi Rootsi alla andma…Kahju….
Ja vihma muudkui ladistas, nii hullusti, et Alexander jäi haigeks…:(

Puhkepäev

Otsustasime täna natuke hinge tõmmata ja pisut vähem rabeleda. Magasime mõnuga ennast välja, käisime süüa ostmas ja jalutasime Oscarsbron-ile (Oscari sillale),kus ootasid juba ees suured rahvamassid. Nimelt algas seal kell kolm uhke vee jõu demonstratsioon Vatten i Fallen. Tühjana seisnud kanaliossa pidi lastama kolmest suurest tammist vesi kiirusega 3000 liitrit sekundis. Alguses avati üks väiksem tamm ja sealt tuli vett nii vähe,et esimese hooga olime natuke pettunud. Kas see peakski kogu lugu olema?
Aga ei! Siis avati kaks suurt tammi,kust vesi tuli sellise mühina ja kohinaga,et inimesed ahhetasid. Vägev vaatepilt! Seda lihtsalt ei saa kirjeldada,oma silmaga peab nägema.
Siis pandi tammid jälle kinni ja meie turnisime mööda kaljuääri ikka kõrgemale ja kõrgemale linnavaadet ja endise saeveski ning paberivabriku varemeid imetlema. Natuke kõhedaks võttis,aga tore oli ikka. :)
Olles natuke kodus puhanud, sõitsime Vänersborgi linna Vänerni järvega tutvuma. See on Rootsi suurim järv, teist kallast pole nähagi. Esialgse plaani järgi võtsime ujumisriided kaasa,aga prr...natuke külm ikka. :D Õhk oli küll soe,aga vesi mitte eriti. Üks tubli tädi ujus küll suure hoolega, aga meie pole nii karastatud ilmselt...
Meie jalutasime niisama. Nautisime uhket vaadet, nuusutasime lilli ja vaatasime,et jälle haned miiniväljal. On ikka tüübid, igale poole neid ka jätkub. :P
Täitsa õhtul läksid Silvi ja Tarmo veel kodu lähedale jalutama ja kohtusid suure jänes-kitsega. Ei saanudki aru,kes ta selline oli,kasvu ja istumise järgi jänes,liikumise põhjal võiks arvata,et kits...
Vat sellised tegemised siis täna. :)

Külas

Tänase päeva veetsime Alexanderi perega koos. Jällenägemisrõõm oli suur, Tjörni saar endiselt imeilus, Taani väinad loksusid samuti graniitkaljudele nagu mõnel maalil.
Külas tegime koos head süüa (värske kartul ja lõhe,magustoiduks jäätis puuviljadega,nämmmma), jalutasime Skärhamnis ringi,
sõime natuke tänava ääres kasvavaid kirsse/mureleid ning hängisime niisama. Lõpuks vaatasime ka lõbusat 60. aastate filmi ning Silvi praktiseeris tublisti rootsi keelt. :)
Olles kaks korda lahkunud (Alex unustas päikseprillid maha), sõitsime enda meelest kodu poole tagasi,kuigi paaril korral tegime imelikke ringe ja suvakas suunas pöördeid. :D Lihtsalt ei leidnud õiget teeotsa üles, sildid olid ka kuidagi veidralt pandud,suunates meid aina kuhugile Uddevalla linnaosadesse (linn ise on küll vahva).
Täiskuu vahtis ka meid ja irvitas,et ehhee,mingid turistid seiklevad seal maa peal.
Aga lõpuks leidsime siiski õige tee jälle üles ja saabusime õnnelikult koju. :)

Aa,Silver raporteeris,et nägi kolme tõstukit.

Esmaspäev

Hommikul äratus,autosse ja kimasime Göteborgi!
Esimene koht,kuhu me suure otsimise ja ringitamisega jõudsime oli Botaanikaaed. Seal oli mitmest ruumist koosnev kasvuhoone,kus üks ruum oli täielikult lihasööjaid taimi täis. Uhh,kui suured kannud, puha hapet täis ja ripuvad pea kohal,tilguvad ka veel! See on ju selline hape,mis inimest ka veits kõrvetab... Kui näpu kannu pistad,on minuti pärast näpp kadunud...
Veel oli kasvuhoones palju palmi, kaktuseid, imeilusaid orhideesid. Silvi lemmik oli suurte siniste õitega kaunitar. Näha sai ka kakao- ja kohvipuud, basseinis ujusid suured kalad, oli suur ümar taim,mille lehed meenutavad põdrasarvi ning üks hirmus taim,mis nägi välja nagu elevandikaka hunnik. :D
Aias sai veel vaadata koduseid taimi nagu kapsast,lillkapsast,marjapõõsaid ja muud tuttavat. Tegelikult oli aed veel palju suurem,aga me ei jõudnud kõike läbi käia, sest plaanis oli veel ka suurtesse kaubanduskeskustesse minna.

Kaubamajas oli esimene asi söömine Burger Kingis, siis läks igaüks oma teed- kes riidepoodi, kes tehnikat uudistama. Lõpuks ostlesime kõik koos kodutarvete poes Clas Ohlson.
Jätkasime sõitu Media Markti ja IKEA-sse. Vägevalt suured poed mõlemad,eriti IKEA. Palju palju mööblit,näidisruume ja mööblit on võimalik täpselt enda maitse järgi kokku klapitada. Absoluutselt kõik vahendid on olemas. Hästi mõnus,tuleb kohe isu osta ja ehitada.
Eriti silma jäid uhke garderoob ja köögimööbel. Majapidamisruum oli ka hästi kihvt.
Maksmine on IKEA-s tehtud huvitavalt- ise piiksutad ja maksad,nii läheb hulga kiiremini. No on võimas pood,ei oska kohe kirjeldadagi! Tahaks,et Eestis ka selline oleks...
Alexander ja Heli said endale ka poest kodule sisustust juurde- raamaturiiuli,toolid ja muud pisemat kraami. Täitsa hea hinnaga ka,riiul maksis näiteks 395 seki ehk 600 eeki. Eestis on taoline riiul 2000 krooni ringis.

Silver annab teada,et teel nägi ta 7 tõstukit. :D

Pühapäev

Uuuhhh,me üldse ei jõua siia midagi kirjutada. :D Kogu aeg tuleb midagi ette ja kui lõpuks on aega,siis oleme omadega läbi. Jube palju on ju näha ja teha!
Nii,nüüd siis pühapäevast.
Kuna laupäeval ostsime kahepäevase muuseumide kaardi,siis möödus ka pühapäev avastusi tehes. Kahjuks tabas meid hommikul pisut ebameeldiv üllatus- taevast tuli külma dushi. Sooja oli ainult 14 kraadi. Prrr...
Uhasime siis soojad riided selga ja esimese asjana läksime kohe köisraudteele, et teisele poole kanalit saada. Oioi, tross oli vihmast libe ja masin tegi imelikku häält...pisut kõhe. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja nii maabusime ilusti õigel kaldal.
Seal tahtsime minna Olidestationeni elektrijaama ekskursioonile. Esimese hooga marssisime treppidest ja mäekallakust alla jaama ukse taha,kus võttis meid vastu silt,et minge nüüd üles tagasi. Ekskursioon pidi hoopis ülevalt algama!
Ei no jah...Venitasime end siis üles tagasi, jalad all tudisesid mis hirmus, aga lõpuks jõudsime ikka mäe otsa tagasi. Ei ole meist mägironijaid. :P
Otsustasime võtta osa inglise keelsest tuurist. Rootsi keelest veel nii hästi ikka aru ei saa,et nüüd kohe elektrijaama termineid kuulata ja teadvalt noogutada. ;)
Kõigile uudistajatele anti siis kollased kiivrid pähe ja nii viidi meid loomulikult mäest jälle alla...
Ekskursioon oli vahva, ei oleks arvanudki,et üks elektrijaam võib nii põnev olla! Õppisime,et kohalikus jaamas on vee langemise kõrgus 32 meetrit, vett tuleb igasugu sodist puhastada,et ta ikka "puhast" energiat annaks ja et turbiinid on vägevalt suured. Jaam ehitati 1909. aastal ja olevat valmides olnud Euroopa suurim hüdroelektrijaam. Hoone on tervelt 130 meetrit lai!
Vahepeal loodeti,et selle jaamaga saab ära elektriseerida terve Lõuna-Rootsi,aga nii siiski ei läinud. Energia tarbimine ju muudkui suureneb. Sellegipoolest annab jaam hulga elektrit ka tänapäeval ja "toidab" ära päris piraka osa Rootsist. Äge on see,et needsamad masinad,mis seal 1909. aastal töötasid, on töökorras ja kasutusel ka tänapäeval! Vanasti ikka osati asju teha.
Vahe on lihtsalt selles,et 100 aastat tagasi töötas selles ühes jaamas umbes 17 meest, tänapäevalt on terve Lääne-Rootsi peale kokku 20 inimest,kes kõikide jaamadega tegelevad.
Üks huvitav lugu räägiti ka Teise maailmasõja ajast,kui oli oht, et ka Rootsi sõtta sekkub. Kuna Olidestationeni jaam oli tähtis koht,kaeti terve hoone suure tekstiiliga ja selle peale pandi siis puid-põõsaid,et tunduks nagu oleks seal vaid mets.

Jaamas käidud, jalutasime edasi Kanalmuseet´i - Kanalimuuseumi poole. Väljapanek oli Trollhättani kanali ajaloost ja palju kirjeldati ka tänapäeval toimuvat. Oli makette, kujusid, vanu esemeid ja sai näha ka filmi,milles räägiti täpsemalt kanali otstarbest ja ehitamisest.
Kanali kaevamist alustati 13.12.1793 ja ehitamine kestis 7 aastat. Trollhättani kanal on 82 km pikk, 10 km sellest kaevati/raiuti siis käsitsi, ülejäänu oli õnneks looduslik. Oli ikka hull töö niimoodi kirka ja paari väikse püssirohupeotäie abil graniidi sisse sellist suurt kanalit raiuda. Tublid mehed olid ikka!
Kuna kanal viib Vänerni järvest merre ja seda pidi hakkama just laevanduse tarvis kasutatama,siis tekkis probleem sellega,et järve ja mere kõrguse vahe on 44 meetrit. Nii tuli keegi tark inimene ideele ehitada kanali sisse lüüsid - laevade trepid. Need toimivad sedasi, et laev sõidab luukidega eraldatud lüüsiosadesse, mille veetaset saab muuta. Nii pumbatakse vett lüüsiossa juurde või sealt välja,et veetase vastaks järgmise lüüsiosa tasemele ja laev saaks ilusti edasi sõita. Segane kirjeldus tuli,aga sellega ongi nii,et ise peab nägema,isegi video pealt ei saa nii selget sotti kui päris elus. :P Super vaatepilt on igatahes küll!
Trollhättanis on kokku 3 valmis lüüsi: kaks 6 meetri kõrgust ja üks 32 meetri kõrgune. Kui me Kanalimuuseumist välja tulime ja edasi lüüside juurde läksime, õnnestus meil endal kogu süsteemi oma silmaga näha. Parajasti tuligi üks väike jaht,mis tahtis mäest üles minna. :)



Kanal ja lüüsid vaadatud, ise läbimärjad, sammusime jälle Teaduskeskusesse. Seal algas kell 16.30 Planetaariumi show, kus saime suure musta palli sees istuda ja tähti ning planeete vaadata. Kihvt oli, justkui olekski Universumis ringi sõitnud. Põnev!
Veel katsetasime keskuses mõttepalli- kaks inimest istuvad näoga vastakuti laua taga,pea ümber lai pael ning põrnitsevad laua peal olevat palli. Mõttejõuga saab seda palli siis liigutada ja teise võistleja poole lükata. Kes palli teise "väravasse" on suutnud mõtelda,on võitnud! Täiega huvitav!

Pead suurest mõtlemisest surisemas, riided märjad ja kõhud tühjad otsustasime siis tagasi koju minna. Teel tabas meid üllatus! Keset linna väikeses metsatukas vahtis meile vastu kaks metskitse! Vaatasid natuke meid ja siis otsustasid,et ah,mingid kummalised tüübid,lähme parem minema. Ja nii kalpsasid nad võssa.

Pühapäev

Uuuhhh,me üldse ei jõua siia midagi kirjutada. :D Kogu aeg tuleb midagi ette ja kui lõpuks on aega,siis oleme omadega läbi. Jube palju on ju näha ja teha!
Nii,nüüd siis pühapäevast.
Kuna laupäeval ostsime kahepäevase muuseumide kaardi,siis möödus ka pühapäev avastusi tehes. Kahjuks tabas meid hommikul pisut ebameeldiv üllatus- taevast tuli külma dushi. Sooja oli ainult 14 kraadi. Prrr...
Uhasime siis soojad riided selga ja esimese asjana läksime kohe köisraudteele, et teisele poole kanalit saada. Oioi, tross oli vihmast libe ja masin tegi imelikku häält...pisut kõhe. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja nii maabusime ilusti õigel kaldal.
Seal tahtsime minna Elektrijaama ekskursioonile. Esimese hooga marssisime treppidest ja mäekallakust alla jaama ukse taha,kus võttis meid vastu silt,et minge nüüd üles tagasi. Ekskursioon pidi hoopis ülevalt algama!
Ei no jah...Venitasime end siis üles tagasi, jalad all tudisesid mis hirmus, aga lõpuks jõudsime ikka mäe otsa tagasi. Ei ole meist mägironijaid. :P
Otsustasime võtta osa inglise keelsest tuurist. Rootsi keelest veel nii hästi ikka aru ei saa,et nüüd kohe elektrijaama termineid kuulata ja teadvalt noogutada. ;)
Kõigile uudistajatele anti siis kollased kiivrid pähe ja nii viidi meid loomulikult mäest jälle alla...
Ekskursioon oli vahva, ei oleks arvanudki,et üks elektrijaam võib nii põnev olla! Õppisime,et kohalikus jaamas on vee langemise kõrgus 32 meetrit, vett tuleb igasugu sodist puhastada,et ta ikka "puhast" energiat annaks ja et turbiinid on vägevalt suured. Jaam ehitati 1909. aastal ja olevat valmides olnud Euroopa suurim hüdroelektrijaam. Hoone on tervelt 130 meetrit pikk!
Vahepeal loodeti,et selle jaamaga saab ära elektriseerida terve Lõuna-Rootsi,aga nii siiski ei läinud. Energia tarbimine ju muudkui suureneb. Sellegipoolest annab jaam hulga elektrid ka tänapäeval ja "toidab" ära päris piraka osa Rootsist.
Üks huvitav lugu räägiti ka Teise maailmasõja ajast,kui oli oht, et ka Rootsi sõtta sekkub. Kuna Olidani jaam oli tähtis koht,kaeti terve hoone suure tekstiiliga ja selle peale pandi siis puid-põõsaid,et tunduks nagu oleks seal vaid mets.

Laupäev

Hommikused toimetused tehtud, seadsime sammud Saab-i automuuseumi poole. Ostsime endale kohe kahe päeva pileti,millega võis igal pool muuseumides käia nii palju kui süda lustib. Selline kaart maksis tervele perele 250 seki.
Automuuseum oli vinge! Palju väga vanu ja nunnusid autosid ning samas ka uued ja innovaatilised sõidukid (küljepeegliteks olid kaamerad-pildil paistab armatuurlaua ekraanilt Heli,kui hoolega vaadata; jalgratas,mis käib võtmega lukus jne). Valisime ka oma lemmikud.

Seejärel läksime Teaduskeskusesse,mis meenutab natuke Ahaa! Keskuse ja Energia Keskuse laadset kohta. Seal sai teha elektrit, proovile panna jõudu, katsetada, uurida ja õppida. Eriliselt vahvad olid juhi keharaskuse abil sõitvad sõiduvahendid.
Avastused tehtud,tahtsime minna sepatöö muuseumisse,aga see oli kinni. Siis võtsime suuna köisraudteele (32m kõrgusel). Taas sai meile osaks vägev vaade kanalile,kosele ja kaljudele.
Olles kanali teisele kaldale jõudnud, ronisime vaatetorni, sibasime labürindis ja kuna kõhud olid jube tühjad,hakkasime vaikselt kesklinna poole tagasi sammuma. Teel heitsime veel pilgu klaasinäitusele, Kuningakoopale (kaljutükk,kuhu visiidile tulnud kuningad-kuningannad on oma allkirja lasknud sisse graveerida) ja ühele lõpetamata lüüsile (kirjutame täpsemalt edaspidi).
Kesklinnas pidime kanalist üleminekut ootama,sest sild oli üles tõstetud- ilusad purjekad sõitsid alt läbi. Tõesti vahva,kui kiiresti siin kõik käib. Sild lahti,laev alt läbi,sild kinni. Ei mingit tundide kaupa passimist ja sehkendamist.
Saanud sillast üle,läksime pizzeriasse. See on Heli ja Alexanderi põhiline söögikoht (isegi abiellumisjärgne õhtusöök toimus seal). Tellisime kolm suurt pizzat: Hawaii, Amore Mio, Africana. Nämm! :)
Tagasiteel koju viskasime pilgu peale ka rongi-ja bussijaamale (tekkis arutelu,miks Eestis on rongijaam ja bussijaam teineteisest kaugel-kas selleks,et eestlane end rohkem liigutaks?) ja ülikooli (Högskolan Väst) teisele küljele. Nägime toredat leiutist- vaiba kloppimise alus,mida saab ise kõrgemale tõsta. Polegi vaja rasket vaipa kahe meetri kõrgusele upitada. Lihtne,aga geniaalne.

Kodus puhkasime natuke,oli kohvi-kakaopaus ja mõtlesime blogisse kirjutada,aga jälle ei jõudnud,sest pidime veel poodi minema (sõitsime Willy´sse) ja pärast seda olime juba nii väsinud,et kobisime magama.

Kohal...

Olles Heli ja Alexanderi koju saabunud,läks kohe lahti asjade tassimine ja lahtipakkimine. Kati pilt sobis seinale nagu rusikas silmaauku. :D (Foto tuleb siis,kui oleme akna ette ka ilusad kardinad saanud- efekti pärast).
Süüa tegime ka- suppi. :) Kõht oli ju tühi.
Edasi seadsime sammud Trollhättani kesklinna. Nägime politseimaja, linnavalitsust(kus Heli ja Alexander abiellusid),mille ümber on super ilusad lilleseaded, ülikooli, palju poode (mis olid juba kinni), purjus meest,kes oli jalgrattaga ümber kukkunud ja niisama mardisante (emod,punkarid,looriga tibid ja muud sellised).
Vaatasime ringi ka linnaväljakul,kus oli purskkaev ja palju lilli.
Jalad viisid siis kanali juurde. Jalutasime ilusas pargis ja mõtleme,et mis jama see on,et igal pool maas on väikesed junnid (5-8cm pikad). No terve park on kakat täis. Ja siis nägime,et sealsamas promeneerisid Kanada haned,kes seal muru sõid ja samal ajal miine maha panid.
Pargis käidud,läksime üle suure silla,millelt avanes võimas vaade...
Sillale oli paigutatud ka skulptuure,näiteks Vetevana,kes kanalil toimuvat jälgib.


Kahjuks oli aga väga külm ja otsustasime seekord siiski ümber pöörata ja koju tagasi marssida. Kanali teise kalda uurimise jätsime järgmiseks korraks.
Nii käisime koduteel Hemköpi poest läbi ja tulime siis tuppa sooja. Tarmo nägi veel õhtul maja ees narkodiilerit- tüüp seisis autoga keset parklat ja kruvis uste küljest vooderdisi ära. Kahtlane ikkagi ju. :)

Start!

Nii...Lõpuks saime kah klahvid näppude alla,et mõned read meie vandramistest kirja panna. :D
Alustame siis sellest,et laevasõit läks seekord päris kiiresti. Ei pidanudki suurt istuma ja niisama passima,kogu aeg oli lõbu laialt. Öösel küll enamik meist suurt magada ei saanud,aga eks see käibki reisimise juurde. ;)
Rootsi aja järgi kell 10(Eesti aja järgi 11- rändasime ajas tagasi!) randusime Stockholmi sadamas,kus laevalt tulnuid kontrollis politsei- rootslased pidid alkomeetrisse puhuma. Meist kui välismaalastest ei teinud keegi välja,täitsa pettumus kohe.
Edasi suundusime maanteele E20, siht "megakiirusel" Göteborgi poole (5 km tunnis ilma mingi nähtava põhjuseta). Mõne kilomeetri pärast saime õnneks siiski normaalse kiirusega edasi sõita.
Esimese jalasirutamise peatuse tegime 118km pärast. Huvitav oli see,et parklas olid puha Eesti,Läti ja Leedu autod. Nagu Baltimaade kokkutulek või midagi... Sealsamas tabas meid kui kuumast kliimast tulnud inimesi tohutu shokk. Nii külm!!! Hiljem selgus, et meid on vastu võetud 13 kraadise sügisilmaga! Vihm ka veel. Jube... :D Nii toppisime endale selga kõik,mis autos kättesaadav oli. Huhh.
Sõitmise vahepeal tegime veel kaks peatust ning siis juba paistiski Trollhättan (siin oli õnneks 18 kraadi sooja,veidi parem).


Mida me siis teel nägime? Palju 50ndate aastate autosid (need on rootslaste hulgas hästi populaarsed)- väga ägedad,viimase peal! Nägime veel kitse, lennukeid postide otsas (seda maanteed kasutatakse sõja ajal lennuväljana), 12 kiirusekaamerat 418km jooksul (samas kui Tallinn-Tartu maanteel on neid 47) ning ka huvitavat auto moodi mopeedi (vt pildilt). Silver nägi teel ka 8 tõstukit (kaks ülivanaaegset). :)
Üldiselt sõidetakse seda maad ühe jutiga 5 tundi ja 13 minutit,meil kulus ummikute ja vahepeatuste tõttu 6 ja pool tundi.

Siht On Seatud

Siit Eestimaa teelt algab meie vandramine Rootsi. Seepärast ka selline profiilipilt. Tee on alles ees ja vaid väike käsi näitab suunda.
Blogi nimi tuleneb rootsikeelsest sõnast "vandra", mis tähendab "matkama". Seega eesti-rootsi segukeeles olemegi matkajad-vandrajad.