Tagasi Eestisse

Alustasime 31.07.hommikul tagasisõitu Eestisse. Heli ja Alexanderi juurest asusime teele kella 09.30 paiku. Esmalt sõitsime tankima ( diisel 12 sekki) ja sealt edasi Stockholmi poole. Tegime 100 km pärast mingis maha jäetud bensukas vahepeatuse ja tegime roolimisel vahetuse.
Ossaa, kuidas mulle meeldis rallitada! Eestis ju ei saa järjest pikka maad 130-140 km/h tunnis sõita. Rootsis ka ei tohi, aga seal ei hooli sellest keegi ja kõik rallitavad 120-140ga. Ikka mõnus tunne on , kui oma pirukakäruga uhketest bemmidest, audidest, mersudest, jeepidest mööda kimad. Eks nad vist vaatasid ka, et mingi hull mutt… Aga mis siis! Mina sain igatahes oma adrenaliini kätte! Imestasin veel, et kuidas Tarmo mind suudab usaldada?! Vend lihtsalt magas mul kõrval…pea vajus küll ette, küll külje peale ja muudkui norises…
Vahepeal tegime ka ühes poes ja bensukas aega parajaks. Vahtisime niisama ringi ja jõime kohvi.
Stockholmis keerasin vales kohas ära ja seetõttu tegime väikese ringi sisse-nö tutvusime pealinnaga
Sadamas ütles mul närv täitsa üles! Olime sutsuke enne 16.00 kohal ( laev väljus 17.45). See jube ootamine, kusagile minna ka pole, tüütas mind lihtsalt ära-mõttetu passimine. Olime real nr 13 ja see rida lasti sisse kõige viimasena!!! Olime laevapardal täpselt kell 17.40. Meie auto taha mahtus veel 2 autot ja siis löödi „luugid“ kinni.
Ühel noormehel oli autokatusel ratas. Vahetult enne laeva sisenemist anti talle teada, et ratas tuleb alla võtta. Vaeseke sebis siis selle rattaga seal. Kuidagi abistamise vajadus tuli peale…
Minul ja Silveril tekkis kella 2-3 vahel öösel täielik paanika! Õhupuudus, pimedus ja loksuv laev tekitasid tohutu klaustrofoobia. See oli kole tunne! Esimest korda elus oli meil laevas uppumise hirm. Panime väikese tule põlema ja vaatasime teleka vahendusel, et laev pole uppunud, istusime natuke, rahunesime maha ja heitsime uuesti magama. Hommikul oli kuidagi raske voodist välja saada…
Nii nagu Rootsi sõites, nii ka Eestisse jõudes ei saanud me ilma seiklusteta auto juurde. Nagu mööda labürinti ekseldes tegime omale teed, et autotekile pääseda. Ja nagu näha, see õnnestus meil taas kord!
Ja mis ootamatu juhus… see sama rattaga õnnetu noormees oli korraga meie juures ja palus abi oma ratta laevast välja viimiseks ( kui oled korra laevale astunud või laevalt väljunud, siis tagasi minna-tulla enam ei tohi). Nii siis istus Tarmo ratta selga ja sõitis sellega välja ning meie Silveriga põrutasime autoga takkatraavi. Lihtsalt selline kummaline lugu…meie jaoks.
Selline ööpäev siis laupäevast pühapäevani!