teisipäev, 3. august 2010

ROOTSIS 2010 suvel Muljed...

Meie ( Silvi ja Tarmo) üritasime ikka igal õhtul teha linna peal ühe jalutuskäigu. Isegi vihm ei seganud meid… Huvitav oli see, et igal sellisel patseerimisel võrdlesime ümbritsevat Eestiga. Esimesena tooks välja turvalisuse poole. Näiteks kodumaal ei tuleks meil mõttessegi õhtul kell 10 veel jalutama minna. Lihtsalt ei julge ja vastik on ka. Esiteks pead olema pidevalt valvel, et keegi sult midagi käest ära ei kraba või et lihtsalt vastu vahtimist ei saaks, sest su nägu lihtsalt ei meeldi kellelegi. Või siis jalutad rahulikult ja vastu tuigerdavad kas eluheidikud, purjus või laksu all olevad noored. Mõni lihtsalt teeb „loomahääli“, omavahel vesteldakse karjudes ja ürgseid hääli tehes või jookseb su poole suur haukuv koeralahmakas eemalt kostva hüüde saatel : ärge kartke,ta ei tee midagi! Aga kui teeb?
Rootsis on samuti noored tänavatel koos, aga nad ei lärma ega tülita möödakäijaid. Igaühel on omaette olemisega nii palju tegemist, et neid ei huvita kes sa oled või kuhu sa lähed.Omavahel lihtsalt vesteldakse ja arutatakse ilma häälekõvendusteta.
Kui tänaval laiutad ja keegi palub mööda minna, siis kostab kohe ka Tack så mycket! Inimesed naeratavad ja on lahked; tulevad kohe appi, kui näevad et oled välismaalane ja vajad abi…
Kõrvu jäi ka see, et Rootsis koerad ei haugu. Koerad olid siin seal hoolega su tegemisi jälgimas, kui aiast mööda läksid või pargi veeres jalutamas olid, aga nad ei vaevunud su peale haukuma.Koeraga jalutada tohib ainult rihma otsas ja junnid tuleb kohe ära koristada ( selleks on pisikesed rohelised kotikesed). Aga selle vastu eksitakse ka sealpool lompi…On neid kes sellest kohustustest kõrvale hiilivad.
Öösel valitseb linnas täielik vaikus. Näed küll, et inimesed pidutsevad ja kohvikud on poole ööni lahti, aga tümpsu pole kosta ning jorinat ka mitte. Lihtsalt nii hea on unemaale söösta…
Mustamäel on nii, et just kella 1 ja 4 vahel öösel hakkab see tõeline elu. Maja ees prõmmitakse ustega ( eriti hästi kuulda, sest elame I korrusel), autost kostab kõva muusika ja sõbrad vestlevad kõvahäälselt. Või siis on täitsa tavaline, et kusagil on mees ja naine tülli keeranud, naine jookseb õues ringi ja nutab ikka täiega. Mees siis jookseb sabas ja sõimab kõikvõimalike „ilusate sõnadega“ nii et õu rõkkab.…Ja siis on vaikus….Nii pooleks tunniks ja siis hakkab mingi autosignaal karjuma. Milleks pannakse autodele signa, kui kedagi ei huvita, et miks ta seal karjub ja see siis lõugab kuni aku tühjaks saab. Hommikul oled magamata ja väsinud, ärritunud ja pahas meeleolus…
Meile meeldib Rootsimaa vaikus…ja see, et mitte keegi ei vahi mis sul seljas on või et milline sa välja näed. Kui oled rahumeelne ja sõbralik, siis on kõik ok! Kipud laiama või halba tegema , eks siis on minek ka…Igaks juhuks ei katseta
Trollhättan on armas väike vaikne linnake.Maju on igasuguseid, alates väikestest eramutest ja lõpetades 9 korruseliste elamutega. Linnaäärsed eramutekommuunid on sellised muinasjutulised, värvilised ja suurt ilunaudingut pakkuvad. Iga majake ja aed selle ümber on omaette vaatamisväärsus! Samas, mis viga on neil oma aeda kujundada, tõstad lihtsalt ühe toreda poti kirjude lilledega kaljuservale ja ongi kogu dekoratsioon! Lisad veel laua ja toolikesed ning grilli ja lihtsalt kaifid.
Viimasel õhtusel jalutuskäigul sattusime tõelisesse muinasjuttu!!! Jalutasime lihtsalt majade vahel olevatel kõnniteedel kuni sattusime läbi väravata teise riiki-trollide elupaika! Väravate vahelt sisse lipates võttis meid vastu kitsas ja pikk tänavake, kus mõlemal pool asusid väikesed trollimajad. Selline imelik kummaline tunne tuli peale. Tundus, et meid ümbritseb ridaelamute rida, kuid samas oli iga maja ja aed selle ees isemoodi kummaline- paljude lillede, erinevate ninni-nänniga ja kerge segadusega, kuid see segadus oli nii maitsekas ja armas jne…Ühest aknast sisse piiludes nägime hallipäist trolli oma toas askeldamas ja ühes teises toas vaatas meile vastu suures hämmingus nägu- umbes, et kuidas inimesed nende riiki on sattunud ja kes on kogemata salariigi väravad lahti jätnud… Igatahes tunne oli meil omapäraselt müstiline… Heli ja Alex otsivad ühel päeval selle koha uuesti üles ja püüavad mõned pildid teha. Muidugi, kui selle muinasjutu väravad on kellegi poolt taas lahti unustatud….No siis me küll ei tea, kui seda kohta enam ei ole… Siis oli tõepoolest muinasjutt…
Silma jäi ka selline asi, et iga väikese grupi majade peale asus samas ka väike lasteaed ja kool. Nii armas, et lastest hoolitakse ja neile tahetakse parimat. Sedasi kasvavad tugevama närvisüsteemiga inimesed ja tuntakse üksteist paremini. Alexander küll lisas, et ka Rootsis hakatakse kujundama mammutkoole. Sellest on küll hirmus kahju!
Meile meeldib ka see, et kuhu saad autoga, sinna saad ka jala või jalgrattaga. Kõnni – ja jalgrattateid on nii palju ja need on nii head, et lihtsalt tunned, et pead nendel kõndima ja vaatama, et kuhu nad viivad. Keset linna säilitatakse ka puutumatut loodust. Metsast läheb valgustatud teerada ja kõrval näed ürgset loodust-lahe! Ja kui palju vaarikaid ja kirsse sellel suvel! Lihtsalt kõnni ja nopi ja pista põske. Nämma! Kasvavad niisamuti tee ääres ja metsas!
Kõik bussid sõidavad biogaasiga! Just selle mõttega, et mitte linna õhku reostada!
Rong sõidab ka megavaikselt- raudteele ei soovita kõndima minna, sest sa lihtsalt ei kuule, kui see suur masin tuleb…
Parkimisega probleeme pole! See on niivõrd hästi organiseeritud, et siit võiks Eesti küll õppust võtta.
Poes sisseoste tehes saad valida kas punase või rohelise kilekoti ( kummast nö puudust tunned). Nendega viid pärast prügi prügimajja (soprum), punasesse olmepraht ja rohelisse biojäätmed. Klaasi, papi, pakendite, paberi jm jaoks on spetsiaalsed suured kastid. Aga need asuvad vaid teatud piirkondades ( parimaks variandiks on autoga seda transportida, sest asuvad kaugel).
Sattusime enese teadmata ka getosse. Linnaossa, kus elavad kõikvõimalikud värvilised inimesed. Meile seal meeldis, aga kui Heli pärast ütles, et see on mustade rajoon, siis võttis esialgu kõhedaks küll. Aga samas jalutasime viimasel õhtul taas sealt läbi. Vaadati küll, aga keegi kallale küll ei kippunud.
Võimsa mulje jättis loomulikult IKEA. Nii suur, nii paljude võimalustega omale ise mööblit teha, see juba on midagi! Mööbli osasid on tõesti x variante! Näiteks kujundad ise omale köögimööbli koos mõõtudega, värvi ja materjaliga. Siis lähed poodi ja sa saadki kõik need asjad mida soovisid! Täitsa lõpp!
Ja muidugi on Rootsi loodus fantastiliselt ilus oma kaljude, kanalite, järvede ja sfääridega!

Tagasi Eestisse

Alustasime 31.07.hommikul tagasisõitu Eestisse. Heli ja Alexanderi juurest asusime teele kella 09.30 paiku. Esmalt sõitsime tankima ( diisel 12 sekki) ja sealt edasi Stockholmi poole. Tegime 100 km pärast mingis maha jäetud bensukas vahepeatuse ja tegime roolimisel vahetuse.
Ossaa, kuidas mulle meeldis rallitada! Eestis ju ei saa järjest pikka maad 130-140 km/h tunnis sõita. Rootsis ka ei tohi, aga seal ei hooli sellest keegi ja kõik rallitavad 120-140ga. Ikka mõnus tunne on , kui oma pirukakäruga uhketest bemmidest, audidest, mersudest, jeepidest mööda kimad. Eks nad vist vaatasid ka, et mingi hull mutt… Aga mis siis! Mina sain igatahes oma adrenaliini kätte! Imestasin veel, et kuidas Tarmo mind suudab usaldada?! Vend lihtsalt magas mul kõrval…pea vajus küll ette, küll külje peale ja muudkui norises…
Vahepeal tegime ka ühes poes ja bensukas aega parajaks. Vahtisime niisama ringi ja jõime kohvi.
Stockholmis keerasin vales kohas ära ja seetõttu tegime väikese ringi sisse-nö tutvusime pealinnaga
Sadamas ütles mul närv täitsa üles! Olime sutsuke enne 16.00 kohal ( laev väljus 17.45). See jube ootamine, kusagile minna ka pole, tüütas mind lihtsalt ära-mõttetu passimine. Olime real nr 13 ja see rida lasti sisse kõige viimasena!!! Olime laevapardal täpselt kell 17.40. Meie auto taha mahtus veel 2 autot ja siis löödi „luugid“ kinni.
Ühel noormehel oli autokatusel ratas. Vahetult enne laeva sisenemist anti talle teada, et ratas tuleb alla võtta. Vaeseke sebis siis selle rattaga seal. Kuidagi abistamise vajadus tuli peale…
Minul ja Silveril tekkis kella 2-3 vahel öösel täielik paanika! Õhupuudus, pimedus ja loksuv laev tekitasid tohutu klaustrofoobia. See oli kole tunne! Esimest korda elus oli meil laevas uppumise hirm. Panime väikese tule põlema ja vaatasime teleka vahendusel, et laev pole uppunud, istusime natuke, rahunesime maha ja heitsime uuesti magama. Hommikul oli kuidagi raske voodist välja saada…
Nii nagu Rootsi sõites, nii ka Eestisse jõudes ei saanud me ilma seiklusteta auto juurde. Nagu mööda labürinti ekseldes tegime omale teed, et autotekile pääseda. Ja nagu näha, see õnnestus meil taas kord!
Ja mis ootamatu juhus… see sama rattaga õnnetu noormees oli korraga meie juures ja palus abi oma ratta laevast välja viimiseks ( kui oled korra laevale astunud või laevalt väljunud, siis tagasi minna-tulla enam ei tohi). Nii siis istus Tarmo ratta selga ja sõitis sellega välja ning meie Silveriga põrutasime autoga takkatraavi. Lihtsalt selline kummaline lugu…meie jaoks.
Selline ööpäev siis laupäevast pühapäevani!

esmaspäev, 2. august 2010

Reede

Kuna laupäeval pidi juba algama tagasisõit Stockholmi ja sealt laevaga Tallinna poole,siis ei hakanud täna kuhugile kaugele sõitma. Võtsime nõuks hoopis Överby ostukeskusesse ostlema minna. See on koht, kus laiuvad 5 suurt kaubanduskeskust. Vahi silmad punnis-nii suured kaubamajad…meie omad kahvatuvad selle kõrval…
Nii veetsime päris mitu tundi seal poode kammides, vahepeal ka suure vihma tõttu ühest hoonest teise joostes, ikka läbimärjana…:)
Överby-s ringi vaadatud ja pisikesed ostud tehtud, sõitsime Willy´sse, et Heli ja Alexanderi toiduvarusid täiendada ( näljaga hea ju midagi sügavkülmast hamba alla võtta) ning laevale minejatele miskit kaasa osta.

Õhtul veel jalutasime pikalt mööda linnatänavaid, vaatasime maju imekaunite aedadega ja nägime taas linnapargis passivat jänest ( nad ei karda üldse!). Kodus toimus väike kompsude kokkupakkimine ja niisama olemine. Ja siis magama, ees ootamas tagasisõit Eestimaale (välja arvatud Helil ja Alexil,kes natuke nukralt maha jäid ja järgmist korda ootama hakkasid).Nukrad olid ka Silvi ja Tarmo…Seevastu Silver rõõmustas, et saab lõpuks koju tagasi ning sõpradega hängima…

Norras

Hommikul ootas meid taas akna taga suur vihmasadu ja jahe ilm. No mis seal ikka, oli ju otsustatud ikka Norras ära käia,nii et autosse ja sõit võis alata!
Teel põikasime läbi Uddevallast- käisime paaris poes (Ö o B- s ostsime süüa kaasa,sest Norra hinnad on kallid ning piilusime ka Siba-sse).
Tee Norrasse oli õnneks kerge üles leida, kuigi vihma sadas ja libedaga kiirteel sõita pole kuigi lihtne.
Teel tegime veel ühe peatuse,et natuke puhata ja jalgu sirutada. Pisut sõime ka. Väga huvitav peatuspaik oli tehtud, kena väike maja tualettruumide tarvis, väike pargike pinkidega kohe kõrval. Maja kõrval oli ka klaasvitriin,mille sees lebasid vaalaluud. Tuli välja,et nüüdne mägi,mille otsas me rõõmsasti vaadet imetlesime oli kunagi (u 74 000 aastat tagasi) ookeanipõhi.
Et Norrasse sisse saada, tuli piiril maksta 24 seki. Passe ei kontrollinud keegi,kuigi me sõitsime Euroopa Liidust välja. Vihma sadas ikka kolinal, ei mingit ilmamuutust.
Loodus iseenesest on superkaunis-tee viis ikka mäest üles ja mäest alla, sinka-vonka küll paremale ja vasakule. Nagu meie Lõuna-Eesti, aga vurad autoga tuhandeid kordi suurematest „küngastest“ üle…:) Metsad on paksud!
Nägime ära ka paar väikest fjordi,millest pilti ei saanud kahjuks teha,sest polnud kohta,kuhu auto parkida. Seirasime neid niisama siis autoaknast.
Norras oli omamoodi huvitav märgata teistmoodi liiklusmärke, metsaga ääristatud kitsaid teid ja segadusseajavat liiklust. Ringteele sõidetakse igast suunast korraga ja siis ole mees, et ilma kriimustusteta ja kokkupõrgeteta oma teed edasi sõita. Seal igatahes parema käe reeglist pole keegi vist midagi kuulnud…
Kusagil polnud ka selliseid puhkekohti ega tualette nagu Rootsis. Hinnad on kaks korda kallimad- väike jäätis maksab eesti rahas 50 krooni. Korras nagu Norras? See on vist sarkastiliselt öeldud...
Sõitsime väiksesse sadamalinna nimega Frederikstad. Linna Sentrumis ehk keskuses polnud kusagil midagi eriti vaadata ja parkimine maksis igal pool, nii et sõitsime tagasi äärelinna. Seal asus väike armas kindluslinn. Nunnud tänavad,lilled, jõgi. Nägime uhket luksusjahti ja palju kahureid. Linnuse keskel asus koha asutaja, kuningas Frederik II ausammas.
Linnus vaadatud, jalutasime vallikraavist üle viivast sillast tagasi auto juurde ning alustasimegi tagasisõitu Rootsi. Oli ju külm ja vihmane, kõik juba pikast sõidust väsinud. Nii et tagasi armsasse korrashoitud Rootsi!
Kiirteel tegime veel sissepõike teelt suunavale vaateplatvormile… Oh sa raks! Kus oli vaade! Kaljult alla vaadates laius omapärane pisike fjord-Dynekilen ( kiilu kujuline). Suure Põhjasõja ajal katsusid oma jõudu Taani – Norra ja Rootsi laevastikud (lahing toimus 1716). Seekord pidi Rootsi alla andma…Kahju….
Ja vihma muudkui ladistas, nii hullusti, et Alexander jäi haigeks…:(