Vandrajad: 2015

Aastaid tagasi ei teadnud ma Sloveeniast praktiliselt mitte midagi kuni Katrini pere selle enda jaoks avastas. Tasapisi kogunes väike ülevaade sellest maast tänu Katrini ja Ragnari filmidele ning fotodele koos sinna juurde kuuluvate reisimuljetega. 2013 aasta sügisel andsin mõista, et tahaks ka seda ilusat maad oma silmaga näha. Mõte välja käidud hakkas see pall veerema ning lõpptulemuseks saime imetoreda võimaluse olla Sloveenias kohe mitu mitu päeva.

Ja nüüd siis muljetama! Mägedes trampides sain tunda lihaseid millest enne polnud aimugi! Sellist ülesmineku ja allatuleku harjutusi pole veel enne kogeda saanud Kes tahab natuke sellisest „käimisstiilist“ aru saada peaks pool päeva 5 korrusele kõndima ja alla tulema. Vahepeal võib lonksu vett võtta, teha sügavamaid hingamisharjutusi ja jälle üles-alla liikuma. Uskuge mind, sellise tempoga hakkate treppe vihkama. Mina hakkasin! J Kuigi see arvamus muutus kodus tagasi olles. Peale reisi olen mitu päeva jutti treppidel kõnniharjutusi teinud ja imelikul kombel ma naudin seda!

Mäed, mäed, mäed ... Nende suursugusus, ilu ja võimsus! Lummav vaatepilt! Kuigi esialgu ma nii ei arvanud. Esimene tunne oli mul hoopis teine – tundsin end ahistatuna, allasurutuna, hingata oli üsna raske ja see saunalavasarnane niiske kuumus- no mis mõnu sa sellisest asjast tunned? Keel vestil, süda seest välja hüppamas ja higised riided seljas- no ei ole vahva! Kuid taas see arvamus muutus! Ma hakkasin mägesid armastama ja tahan kohe kindlasti mägedesse tagasi minna! Mägimatkamine – see tunne, mis kaasneb iga väiksemagi tipu vallutamisega- see on nagu narkootikum. Saan nüüd aru, miks inimesed riskivad ja võtavad ette aina kõrgemaid ja kõrgemaid mäetippe! Just selle sama sõltuvuse ja rahulolu tõttu, mis tekib peale igat mäetipu vallutamist! Seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse panna. Seda tunnet peab ise kogema! Siis saab alles aru!

Uhked mäed peidavad endas igal sammul meeldivaid üllatusi. Olgu selleks siis madalam või kõrgem kosk, kitsam või laiem jõgi, väiksem või suurem koobas, sõbralikud sloveenid või rõõmsad turistid, mägikülad või linnakesed, serpentiinid või üles alla looklev külatee. Sellesse kõigesse jõudsin lühikese ajaga sügavalt kiinduda!

Võimsa mulje jätsid Sloveenias olevad kosed ja türkiissinised jõed, millede kaunis vaatepilt koos veemühina ja tohutu kiirusega tõid aegajalt „kananaha“ ihule. Minu jaoks sai lummavaks kesköösel kuuvalguses „keev“ kaffee lattet meenutav Soča. Jõemüha ja kuuvalguses tekkinud varjud tegid südame alt veidi õõnsaks...tekkis tunne, et kohe, kohe tuleb vetevana ja tõmbab su vetevoogudesse endaga kaasa. Ega me Eeviga julgenudki päris kalda lähedale minna... mine tea...on ju Sloveenia nii muinasjutuline maa ja kas võib ikka kindel olla, et see muinasjutt ühel hetkel ehtsaks ei muutu?!

Väga kaunis oli Tolminite kuristik, kuid mittetrennitegijatele paras katsumus. Üles ja alla liikumine kitsastel teedel ja sildadel, all haigutav kuristik, on paras pähkel pureda siis, kui ligikaudu 50 cm laiusel teerajal otsustavad sinust mööda trügida lärmakad, kätega vehvikavad ja troppi koonduvad itaalia turistid. J Teistest inimestest on neil absoluutselt kama kaks. Kui nemad midagi tahavad, siis ka saavad. Meie põhjamaine viisakus neil radadel peale ei lähe! Võidab „tugevam!“

Kuristik ise oli väga lummav, eriti koopa sisemuses alla laskuv türkiissinine 15 m kõrge Kozjaki kosk. Pildid räägivad sellest ilust ise ...

Ja muidugi see vapustav mitmekesine loodus, kus kokku on koondunud põhja- ja lõunamaine taimestik. Huvitav mitu erinevat taimeliiki ühel ruutmeetril kokku kasvab?! Seda oleks päris kosutav teada.

Kahe kalju vahele kinni jäänud kivi ehk karupea ei jätnud nii sügavat muljet, kui see piltidel paistab. Oli jah natuke karupea moodi,aga muu Sloveenia imede kõrval oli see minu meelest liialt kahvatu. Aga see on puhtalt minu arvamus.

Karupea on see kahekalju vahele jäänud südamekujuline kivi (vaata paremal asetsevat fotot)

Päris jube oli alla vaadata Kuradisillalt. Ragnar küll ütles, et kükita ja vaata siis kuristikku, kuid mina võtsin kohe n.n palveasendi sisse. Ei tea kas see aitas, aga nii oli palju julgem allapoole pilke visata. See oli paras eneseületamine. Hirmus oli vaadata kuidas autod sealt üle vurasid. Ja mõnel nõrgemal saigi julgus otsa, ühel naisel jooksis juhe ikka nii kokku, et seiskas oma auto enne sillale jõudmist ja jäi tuimalt ettepoole vahtima. Teised autojuhid , tahtsid nad siis või mitte, aga pidid kuidagi mööda manööverdama. Tädil närv nii läbi, et silm ka peas ei liikunud, auto liigutamisest rääkimata ... Vot selline sild see Kuradisild.

Kui vaadata vasakul olevat fotot, siis üsna pildi all keskel on näha pisikest punast täppi. See täpp on inimene! Nüüd peaksid aru saama kui kõrgel see Kuradi sild asub ja milline vaade sellelt paistab. Päris hirmus...

Dante koobas oli samuti põnev. Oleks seda sisemust hulga kaugemalt soovinud kaeda, kuid kahjuks vedasid jalanõud alt. Need lihtsalt ei sobinud koopavallutamiseks oma libedate taldade tõttu. See on üks kohtadest, kus tahaks koopa sügavustesse nii kaugele minna kui vähegi annab! Ükskord tuleb see käik teoks teha... Samas, mis eesmärgil Dante pidi külmas niiskes pimedas koopas üksi istuma? Kas ta tegi seda korduvalt või üks kord, kas ta põgenes vaenlase või oma pere ja kohustuste eest? Või käis ta seal oma loomingulist poolt arendamas? Võib olla saan sellest aru siis, kui samuti sinna koopasse istuma lähen?! Nii et muud üle ei jää, peab tagasi minema ja järgi proovima J

Kuna Dante koopasuus pilti teha polnud võimalik, siis tuli tahtmine endid miskitpidi jäädvustada. Ja miks mitte seda teha liikluspeegli abil?!

Hästi äge oli ka Kobarite matkarada. Alguses küll süda tahtis rinnust välja hüpata, pähe oli nagu raske kott vajutatud ning õhku jäi väheks, siis tegelikult oli kõik see väga, väga, väga lahe ja iseendale sai pai tehtud selle eest, et oma üleliigsed kehakilod ikkagi mäetippu ära sai veetud. Tõus oli küll vaevaline ja ikka päris mitmetel kordadel sai lihtsalt seistud ja hinge tõmmatud. Siin juures peaksin ütlema ... kui neid treppe ainult ei oleks! Juttude järgi oli ühel tõusul 250 trepiastet. Ise üle küll ei lugenud, aga selle peale ma ütleks ikka ja jälle: Appi!!! Aga kus sa saad siis teistest kehvem olla, ikka edasi. Õigemini ikka ülespoole.

Lõpuks olime jõudnud sihtpunktini- esimese teada oleva mägikülani. Tore on, et seal väljakaevamisi teostatakse ning väike muuseum peagi avatakse. Hetkel tundud seal töö seisvat. Aga ega ma imesta, kes see ikka jõuab iga päev üles alla käia.

...aga mäetipust alla külakeste peale vaadates tekkis ikka väga mõnus enesetunne. Just see, et ära tegin!

Juhuuuuu!

Tehke järgi!

Täielik müsteerium, pisikollikeste paradiis, pimeduse muinasjuturiik, Sõrmuste isanda filmikaadrid. Nende sõnadega võiks iseloomustada škocjani koobast! See on midagi väga teistsugust, ilusat, põnevat, uskumatut! Need stalahiidid ja stalakmiidid on tõeliselt põnevad- mõni neist meenutab Pisa torni, mõni orelit, mõni päris päkapikku, mõni õudusfilmi lossi mäe otsas.... uskumatult müstiline maaalune (koopasisemuse) maailm! Tõsiselt põnev ja nii teistsugune!

Kuna koobastes pilti ega filmi teha ei tohtinud, siis kahjuks ei ole võimalik siin ühtegi imelist vaatepilti teieni tuua.

Kaunid kohad nagu Predili järv ,Piran, Bohinj ja Aadria meri on sellised turistide lemmikpaigad. Kohad, mis meeldivad inimestele, kes naudivad oma läheduses palju teisi inimesi (rahvaid) ja saavad palju omavahel suhelda.

Predili järv

Bled

Oliivide laiaulatuslik valik

Aadria meri

Lavendri pisiäri

Piran

Igati vahvad ettevõtmised olid autos istudes rongisõit üle sildade ja läbi mägede, maa ja taeva vahel kõlkumine mäetõstukil, kelguga kimamine 1500 m pikkuses rennis ja ligi 4 meetri sügavusega jõel raftingut tehes. Kahte viimast harrastust tahaks kindlapeale veel korrata!

Ägeda fiilingu andis rattasõit külavaheteedel. Rattaga üles ja täie kimaga alla- seda meil Eestimaal harrastada pole võimalik!
Lisaks ei näe meie kodumaal 20 cm läbimõõduga ööliblikaid, kaljuseinal noore naise nägu ega metsa all imeliselt lõhnavaid alpikanne. Meie suusahüppetornid on Sloveenia omade kõrval nagu väiksed lapsed ja meie inimestel on kogu aeg kiire. Sloveenlased leiavad aga aega suhtlemiseks nii omade kui võõrastega ning laste heaolu on neile väga oluline.

Rohelised viinamarjad