ESIMENE PÄEV.
Lennuk maandus Tuneesia pinnale paraja põntsakuga, mille peale lennukitäis rahvast suurest rõõmust aplodeeris! Lend õnnestus hästi ja me jõudsime maapinnale elusate ning tervetena :)
Marhaba fi Tunis! Tere tulemast Tuneesiasse! Aslémah Monastir! Tere Monastir! Sooja 27 kraadi! :)
Lennuki aknast välja piiludes tervitas juba kõrgustest alla vaadates ühtlane pruunikashall maa lumivalgete majaklotsidega. Hinge paitas mõnus ärevus, sest 4,5 tunnise sõiduga olime jõudnud Aafrika mandrile. Lahe!
Lennuki juurest korjas meid lennujaama buss oma sisemusse ning sõit kulges edasi jaamahooneni. Sõit oli ülipikk! Nii 60 sekundi kanti. Bussi peale minek võttis kauem aega, kui sõit ise kestis :) Jala oleks kiiremini saanud. Aga no kus sa seda enne teadsid, eks ole.
Jaamas anti korraldus täita maale sisenemise ankeet. Nimi ja kus kohast sa pärit oled, kes sa selline oled, kui kaua mõtled Aafrikas viibida ja kus ööbid. Selle täitmisega sai nalja, sest pabereid jagus vaid näpuotsatäis ja kolmveerand lennukirahvast jäid nõutult ringi vahtima, pabareid lihtsalt ei jätkunud ja kogu lugu.
Ja siis hakkas tohutu tormamine ühe jaamatöötaja juurest teise juurde, et ikka vajalik papritükk ka enda kätte saada, sest kellelgi polnud mitte mingisugust isu tagasi lennuki ja Eestimaa poole suunduda.
Võttis aega mis võttis, lõpuks olid kõigil teiste pealt spikerdatud paberid täidetud ning edasi sai järjekorras oma korda oodata, et passi tempel sisse saada.
Ametnik istus tüdinenud näoga, vahtis täidetud pabereid ja lõi templi vajalikku kohta. Kui Tarmo oma paberid üle leti ulatas, siis onul tõusid suunurgad kõrvadeni välja ja sealt plinkis vastu suur ja lai naeratus koos üllatusliku küsimusega. Politseinik?! Tarmo noogutas, mille peale ametnikuonu oli kohe nagu rõõmupall. Näe kui vähe on mõne inimese jaoks vaja. Saad kolleegiga kokku ja terve päev on korda läinud! :)
Buss rahvast täis, hakkasime Monastirist Sousse linna poole sõitma.
Turistina alustad ju ümbruse ahmimist nii kuidas vähegi jaksad. Ja meid tabas paras šokk! See jube mustus, ehk õigemini prügi mis mööda teid ja aiaäärseid "kaunistas," oli ikka õudne! Maas vedeles kõik see, mis meie arusaamist järgi peaks prügikastis laiutama.
Tee ääres püüdsid pilku palmid, eukalüptid, oliivid, kaktused, jasmiinid,palju erinevat värvi õitega ronipõõsad, valged klotsitaolised majakesed, tõmmunahalised inimesed.
Ringteedel ja ristmikel seisis relvastud politsei või sõjavägi, automaatidega musta riietatud mehed. Ka giid ei teadnud meile selgitust anda, et miks nii on, ja nii ei osanud keegi mitte midagi ka karta. Mõtlesime, et äkki peabki nii olema. Et nende maa komme või nii...
Meid majutati hotelli Karawan, kus meid tervitati tervitusmahlaga ning taas sigrimigri paberi täitmisega. No sellest paberist ei saanud enam mõhkugi aru. Inimesed olid nõutud ja ei teadnud mida kuhu kirjutada. Suurte puudujääkidega paberid krahmati meil käest ja vastu pisteti toavõti. Ok! Ju siis need paberid olid rohkem moe pärast, sest mitte keegi nende vastu küll erilist huvi ei tundnud.
Niisama lihtsalt me aga ka ei pääsenud. Igaüks meist sai enda käe ümber oranži käepaela. Selle alusel võisime sööklasse sisse marssida ja andis hea võimaluse kohalikele näidata meid , kui rahakotte , linnatänavatel liikumas.:) Eks rõngastatud turist oli äramärgistatud olekus ka erilise turvamise all, sest turistidele viga teha ei tohtinud ning eks värviline pael andis võimaluse linnas ära eksides õigesse hotelli tagasiteed leida (igal hotellil isevärvi käepael).
Saime toa 4 korrusele. Kohvritega lifti ja üles! Ja mida pole, meie toa numbriga tuba! Tasapisi hakkas koridoridest inimesi meie juurde kogunema, sest ka nemad ei leidnud oma tube üles. Egas midagi... lifti tagasi ja alla infolauda.
Need turistid on ikka ühed tüütud olevused... mingi vennike saadeti meie kõigiga üles kaasa, kes siis kõikidele toad ette näitas. Lihtsalt me keegi ei osanud vaadata, et koridori lõpust saab veel ustest sisse pugedes teise koridori ning seal need kurikuulsad toakesed eesti turiste ees ootasidki.
Tuba täpselt selline nagu Pärnu Tervise sanatooriumis. Välja arvatud see, et rõdu pealt avanes vaade Vahemerele ja palmidele ning sel hetkel taevalaotuses laiutavale kuule.
Eestisse tagasi jõudes küsiti, et milline kuu seal paistab. Et kas on suur ja pirakas, oranž nagu filmides paistab. Meie mingisugust apelsini taevalotuses ei täheldanud ja seetõttu lisan kohapeal pildistatud kuu siia:
Sättisime oma reisikohvrid toanurka ja läksime õhtusööki nautima. Süüa oli ikka väga palju! Toiduvalik rikkalik!!! Lisasime oma taldrikutele igast pakutavast roast väikese jupi, et ära maitsta kohaliku köögi poolt valmistatut. Lambaliha oli üle kõige! Parimat liha annab leida! Tõsiselt! See oli nii hõrk, pehme ja maitsev! Lihavalikust pakuti kana, kalkunit, loomaliha ja lammast. Palju oli köögivilja. Ütleme , et köögivili on sama mis meil eestimaal. Lisaks veel erinevaid pipravariante.Toiduvalmistamisel kasutatakse hautamist ja toidud on pigem magedad või siis vürtsiderohked. Soolaga ei liialdata (turistide tarvis oli küll soolatopsik ka varuks lauanurgal). Enne põhirooga süüakse värsket kapsa-kurgisalatit. Tuneesia rahvusroog on couscous (hirsitangust või durumnisust valmistatud mannataoline sõmer puder), mida valmistatakse 300 erineval moel. See couscous, mida meile pakuti, meile ei maitsenud. Süüa kuiva maitsetut saepuru... tänan, rohkem küll ei soovi! Võib olla ei saanud me just parimat varianti. Aga see selleks.
Magustoitudeks on enamuses granaatõun, pirn, õun, melon. Turistidele pakuti küll ka lisaks euroopalikke koogikesi ja tordilõike. Väga maitsev on sealne puding! Kohvi juua ei kõlba! Imeliku maitsega!
Kõhud punnis läksime randa jalutama. Viskasime kingad jalast ning solberdasime soojas merevees. Nii mõnus!
Jalutasime promenaadil ja nautisime teise maa õhku ja soojust. Jalutamine oli omaette kogemus.Hobukaariku juhid, taksojuhid ja restorani tegelased pakkusid üksteise võidu oma teenuseid. Õnneks keegi küll füüsiliselt rebima ei tulnud, et tule minu kaarikusse või taksosse või tule sööma minu restorani, aga omamoodi kogemus oli see kindlasti. Niisugust pealetükkimist ja järelkäimist pole enne kohanud ja see oli äärmiselt naljakas.
Hotellis, rõdul soojust nautides, saime pisikese maavärina osaliseks. Algul arvasime, et "väriseme" ise, et mingi reisijärgne vererõhu muutus või nii...
Enne põhku pugemist avastasime, et üks padi on puudu. Mehed lippasid alla adminile teatama, et vajaksime ühte peaalust veel lisaks. Onu noogutas ja lubas meie soovi teenendajale edasi öelda. Ootasime ja ootasime seda patja, aga mida ei tule, see on meie padi. Egas midagi, mehed lippasid meeldetuletust tegema.
Mingi aja pärast kobistati ukse taga...ja oh üllatust! Padja asemel saime kaks saunalina! Ausalt öeldes ei tahtnud enam uuesti virisema minna , keerasin endale käteräti rulli pea alla ja suikusime vaiksele unele.
NB! Pistikupesad on samasugused kui meil kodudes!
NB! Põhja Tuneesia kraanivesi on joogikõlbulik ja sellega saab vabalt hambaid pesta.
TEINE PÄEV.
Öösel oli rõduuks avatud ja konditsioneer tegi oma tööd, kuid meie hingamisteedeni õhk ei jõudnud... Hommikul ärgates valdas meid heameel, et polnud öösel üles sulanud ning õhtul manustatud söök püsis tahkena sees.
Hommikused veeprotseduurid tehtud läksime hommikusööki nautima ja täispuugutud kõhtudega liikusime lähima valuutavahetuspunktini. Eurod kohaliku "papi" vastu vahetades sättisime grupiga kokku saama, et alustada oma ringreisi Sousse linnakse vaatamisväärsuste tutvumisega.
Sousse.
Suuruselt kolmas linn Tuneesias. Rajatud 9. saj.e.m.a. foiniiklaste poolt.
Suurimad vaatamisväärsused:
Suur mošee - moodustab osa linna kaitsesüsteemist. Ehitati 851.a. Sammastesse on raiutud tsitaate Koraanist. Trepp viib üles päikesekella juurde. Kaheksanurkne minarett (Zaonia Zakkan) ehitati 2.sajandit hiljem. Seinakivid laotud keerukas mustris.
Place Tarhat Hached - värvikas väljak, kust saavad alguse kõik linna peatänavad.( Avenue Bourguiba on kaasaegne tänav suuremate poodide, kaubamajade ja pankadega. Väljakul suur suveniiriäri Artisanati, kus kaubelda ei ole vaja ning hinnad on kindlad)
Ribat - üks maailma kuulsaimaid. 27 meetri kõrgune vahitorn Nador, millest avaneb vaade tervele linnale. Müürid 13 meetri kõrgused, nurkades võimsad bastoinid.Siseõue ääristavad sammaskoja all olevad kloostrikongid.
Medina ehk vanalinn
Linnatänav
Kohaliku araablase ( rikka mehe) kodu: peauks- mida laiem uks seda rikkam mees nende uste taga elab.
Eeskoda- äriliste klientide ja külaliste jaoks, keda majaomanik hästi ei tundnud.
Siseõu- uste kohal kõrguvad sümbolid on nii kristlusest, islamist kui judaismist.
Naiste magamistoad- riiulitel rohkesti lõhnaõlipudeleid (lõhnad on esikohal! Pulmakülalisi piserdatakse apelsiniessentsiga, vastsündinuid geraaniumiõliga, külalisi roosoessentsiga. Lõhnu ei kasutata vaid ramadani ajal).
Seinad värvilised ja kaetud erinevate materjalidega eesmärgil pakkuda naistele meeleolukat vaheldust.
Lasteatuba- üle 10.a. vanused lapsed said eraldi toa.
Kukk sümboliseerib vabadust, head tervist ja õnnelikku elu.
Kellad on pärit Saksamaalt aastast 1800.
Naine ja mees ei maganud tavaliselt hommikuni koos. Peale armatsemist läks naine oma voodisse. Seinal mitu õlilampi, millel oma kindel funktsioon- mees pidi naisele naudingut pakkuma seni kuni lambis õli otsa sai.
Vannituba- marmorist, pissuaar rooma aegadest ja unikaalne kogu Tuneesias.
Köök- kahhelkivid Andaluusiast või Tuneesiast. valmistati kergemaid sööke, kohvi või teed.
Suur köök- lõunasöökide valmistuskoht.
Torn- 65 m kõrge, selle abil määrati ramadani algus (kuu asendi järgi). Üleval katuseterrass.
Siseõu
Esimese naise tuba
Araablase kodust väljumisel saime loa vanalinnas isepäi ringi liikuda.
Sadamas võttis meid vastu vahva vaatepilt "Kariibi mere piraadid" filmist pärit piraadilaevade koopiad, mis randusid parasjagu sadamasse. Nende alustega tehakse turistidele lõbusõite vahemere lainetes.
Kuna hommikune söök püsis endiselt meil tugevasti sees, siis otsustasime kohaliku jäätisega maiustada. Leidsime meile sobiva välirestorani, potsatasime laua taha istuma ja nautisime teenendamist. Kelner pöördus meie poole vene keeles ja nii saime oma asjatoimetused vene keeles korda ajada. Alustuseks kostitati meid värskendava sidrunimahalaga kuni meie jäätisebokaale kolme erineva jäätisepalliga täideti.
Väske mahl (suur klaas),jäätis ja lõbus teenendus ning hea jutt, läks meile maksma 36 dinaari (16 eurot)
NB! Tuneesia jäätis on väga maitsev, mahlane, kreemjas ja selle sees puuduvad jäätükid! Kui satud sellel maale, siis kindlasti proovi ära!
Ega kauaks ajaks istuma ja vahtima jääda saanud. Korjasime oma kodinad kokku ning kogu rahvas puksiti bussi, et edasi suunduda Monastiri.
Monastir
Rikaste elurajoon. Linna peetakse ühe sammu kauguseks Paradiisist.
Püüdsin fotoaparaadiga rikaste elamuid pildile jäädvustada, kuid see ei õnnestunud kõige paremini. Aga mingisuguse ülevaate see vast ikka annab...
Eesmärgiks oli külastada islami kindluskloostrit (ribati), mis ehitati 796.a. merekindluseks ja mis on esimene omataoline Aafrika mandril. Siin on filmitud filmid "Kristuse elust" ja "Briani elu".
Kahjuks aga ei õnnestunud meil ribati seest näha, sest nädal aega tagasi toimunud maavärin kahjustas hoonet sedavõrd, et selle sisemus tunnistati varisemisohtlikuks.
Lähedalt
Kaugelt
Ribati ees seistes avanes meil esimest korda kuulda palvusele kutset.
Natuke sai seda ka lindistatud. Tuul küll segab, aga... siit ta tuleb....
Vaatasime riigi esimese presidendi Habib Bourguiba mausoleumi.
Soovi korral saad presidendi, kes tõi riiki euroopaliku elulaadi, kohta lugeda siit:
http://et.wikipedia.org/wiki/Habib_Bourguiba
Mausoleum väljast
ja seest
Monastiri pargis lendlesid liblikad
kasvasid kaktused ja palmid
ning vaatevälja seadsid end esitlema kohalikud turistid Tuneesia linnupuuri taustal
Monastiris tegime kohalikule "ärimehele" tünga. Tarmo soovis endale rätikut osta, et kuumava päikese eest oma pead kaitsta. Rätikumüüja alustas oma müümist 25 dinaariga, kuid meie ei olnud nõus talle riidetüki eest nii palju küll andma. Ärikas kauples siis 20 peale. Meie polnud ikka nõus. Siis pakkus 12 dinaari eest kaupa. Meie ikka ei nõustunud. Näitasin talle siis oma peo sees peidus olnud 5 dinaarist ja ütlesin, et rohkem meil raha pole, keerasin selja ja asutasin end leti juurest ära minema. Aga kus sa sellega! Vennike tormas järgi, pistis mulle räti pihku ja krapsas 5 dinaari suuruse mündi mu käest. Meie saime mida tahtsime ja tema oma raha.
Tundmatu sõduri haud
Linnamelu
Vahepalaks
Liiklus- kaherealisest teest on võimalik välja pigistada viierealine. Korraga sõidavad läbisegi sõiduautod, bussid, veokid, hobu - ja eeslikaarikud, võrriga vennad, jalgratturid ja kõnnivad jalakäijad, erinevad loomad. Ja mis peamine! Kõik on elus ja terved. Kaheksa päeva jooksul nägime ainult ühte plekimõlkimist, kuid ka see leidis kohapeal kiire lahenduse.
Inimesed- on välimuselt puhtad ja lõhnastatud meeldivalt. Iga mees peab võtma naise. Samas on aga abiellumine rangelt keelatud, kui mehel ei ole maja või korterit, kuhu naist tuua. Tuneesias on seaduslikult lubatud omada vaid ühte naist, vastasel juhul võib vangi sattuda. Tuneeslannad ei oska kuni meheleminekuni ühtki majapidamistööd teha. Kohe peale pulmi tuleb noorpaari juurde mõneks ajaks elama mehe õde või ema, kes õpetab noorikut kõike tegema nii, nagu oli mehe kodus kombeks teha. Kui lahutus toimub lastetus peres, jagatakse varandus pooleks. Kui aga on lapsi, jääb kogu varandus naisele ja lastele. Mehed peavad üleval naist, lapsi, oma vanemaid ja õdesid (kui need ei ole mehele saanud).
Kodud ja aiad- puhtad ja korras, kuid aiatagused meenutavad pigem prügi ladustamise asukohta.
Välikohvikud ja baarid- vesipiipu imevad ja münditeed lürpivad mehed. Üksikuid naisi nägime vaid paaril korral.
Pistrikud- nööri otsas ja kasutatakse turistilt raha väljapressimise eesmärgil. Vennike marsib sinu juurde ja asetab linnu su õlele. Sealt edasi käe peale ja siis pähe ja iga asetuse eest küsib raha! Parim, kui ei loo mitte mingisugust kontakti ja püüad teha kõik selleks, et vaene linnuke su õlale ei asetataks. Sama kehtib igasuguste muude pisikeste elajatega.
Nõuanne! Kaubitsejatega-Ära vaata otsa, ära naerata, ära lasku vestlusse - muidu oled "küpse!"
Õhtu oligi lõpuks käes ja tagasitee viis meid Sousse hotelli õhtust sööma ning puhkama, et järgmiseks päevaks taas värske olla.
KOLMAS PÄEV.
Kesköö paiku ärkasime mingi imeliku mürina peale üles! Kae nalja! Töömehed askeldasid hotelli katusel ning ketassaega toimetati mingisuguse toru kallal. Õnneks mitte kaua aega. Õiendama me ei läinud, keerasime teise külje ja magasime rahumeeli edasi.
Kolmanda päeva väljasõit toimus pealinna Tunisesse.
Tunis
Elanikke 2 miljonit.
Vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandisse.
Rue Djemaa ez Zitouna- ülikallite poodide tänav.
Bab el Bahr-linnvärav. Kunagi loksus meri selle vastu. Nüüd meri 1,5 km kaugusel.
Suur mošee-ehitatud 8.sajandil. Nikerdustega kapiteelid- siseõue übritsevad sambad. Minarett 44 m kõrge. Palvesaali uks kaunistatud hispaaniapärase mustriga.
Seoses protestantide poolt korraldatava demonstratsiooniga ei olnud kindel kas meil üldse avaneb võimalus pealinna kaema minna. Tuneeslasest giid pidas ühendust riigiametnikega ning terve tee Soussest Tuniseni võis juhtuda, et meil tuleb reisiplaanid ringi mängida ning kusagile mujale turvalisemasse paika reisida.
Õnneks oli olukord kontrolli all ja nii saime julgeoleku jõudude läheduses pealinnale silma peale visata. Mis ma ütlen...linn nagu iga teinegi linn. Suured majad, tänavad, palju inimesi. Demonstratsiooni tõttu olid kõrgema tähtsusega hooned politsei ja sõjaväe valve all ning teede ääres lamasid okastraadi kerad.
Inimesed ise olid rahulikud ja ajasid oma igapäeva asjaajamisi. Mingit ärevust või rahutust ei märganud.
Superpõnev elamus oli turukvartali läbimine! Seda peab ise omal nahal läbi tegema, siis saab aru millise ekstreemsusega on hakkama saadud! Minule jättis see hingepõue uskumatult vapustava elamuse!
Turg kujutab endast ülipikka käänulist ja kitsast teed, mille paremal ja vasakul serval looklevad pisitillukesed poekesed. Kui soovi pole midagi osta ja kauplema hakata, siis on targem kott kõvasti kaenla alla suruda, pilk suunata otse ette, lukustada oma kõrvad kaupmeeste hõigetele ja küsimustele ning kiirkappamisega rada läbida. Kui vahepeal poodi sisse ei tõmmatud, siis võib ekstreemraja edukalt läbinuks kuulutada!
Külastasime lõhnaõliturgu (pigem meenutas kauplust), kuulasime lõhnaõli valmistamise töövõtteid ja selgitusi kuidas üht või teistlaadi lõhnasid saab. Onukese juttu ilmestasid tema kaks abilist, kes igat lõhna ka meie kätele tupsutasid. Lõhnavalmistaja jutt oli ladus ja naljadele suunatud. Igal lõhnal on oma legend-mida võib endale peale panna tööpäevadel, mida laupäeval, mida pühapäeval. Mõni lõhn oli kaaslase otsinguteks ja armuseiklusteks (ehk bonga-bonga!). Lõhnaõlisid valmistatakse õli, mitte piirituse, baasil.
Vaatasime veel valitsusehoonet ja linnaväljakut ning suundusime kuulsasse Bardo muusemisse, mille siseõu tervitas meie gruppi tankide, soomukite ja relvastatud sõjaväelastega. (Hea turvaline oli muuseumis kohe olla).
Peale pileti lunastamist pidime endale kotid jalga tõmbama:
...ja giidi sabas ruumist ruumi vantsima.
Küll me mõtlesime, et miks küll kuival ajal sellised kotakad tuleb alla tõmmata, kuid üsna pea sai see meile kõigile selgeks- põrandatel laiusid uhked mosaiigivaibad! Lihtsalt superilusad ja tohutu suured! Lausa mõeldamatu, et lähed kontsaklõbistajatega sellise kunsti peale talluma!
(Pildil oleval mosaiigil oli tallumine keelatud. See kivivaip asus piirete taga).
(Pildil oleval mosaiigil oli tallumine keelatud. See kivivaip asus piirete taga).
Bardo muuseum (alates 1888.a.) asub endises valitsuse residentsis, mis on juba ise omaette vaatamisväärsus!
Muuseum annab ülevaate erinevatest kultuuridest, mis kunagi on Tuneesiat valitsenud: berberi, puunia, rooma, bütsantsi, mauri, araabia, prantsuse. Muuseumi 33 ruumi on täis erinevat kultuuripärandit.
Kõige enam on muuseum maailmakuulus Vana-Rooma aegsete mosaiikide kollektsiooniga. Suuremad mosaiigid on seintel ja põrandatel. Mosaiigid kajastavad rooma-aegset igapäeva tegemisi.
Mosaiigid koosnevad pisikestest fragmentidest ja eemalt jätavad maalingute mulje. Kõik kivid on leitud loodusest ja on loomulikku värvi.
Võta ette väikeste ruutudega ruuduline vihik ja nüüd vaata seda pisikest varssa. See hobusehakatis on valmistatud just nii tillukestest kivitükikestest! Lihtsalt uskumatult võrratu töö!
(Suurendasin fotot, et ruudud oleksid näha).
Ristimisvann
Lummatuna imelisest Vana-Rooma aegsest kunstitööst liikusime ühtlases tempos bussidesse oma kohtadele ning sõit algas Kartaago linna varemetesse.
Kuna lõunane aeg oli käes, siis lõunasöögi huvilised said einestama minna (poolel teel Kartaagosse) tee peale jäävasse linnakese restorani (linna nime ei mäleta). Meil kõhud tühjad ei olnud ja otsustasime seda pisikest linna lähemalt uurida. Mööda prügi täis tipitud tänavaid liikusime mereranda, istusime kivipingile ja nautisime kodumaalt kaasa võetud Ekstra küpsiseid.
Kivipingilt ilus vaade kaugustesse,
aga kui viskasid pilgu üle takistusaia alla randa, siis vaatepilt enam nii kena polnud:
Kuna vaba aega anti nii tunnikese jagu, siis otsisime mööda linna taga ühte poekest, kus kohast oleks hea meelega jäätist ostnud. Aga mida polnud, polnud poodi. Mingisugusest ühe ruutmeetrisest müügiputkast õnnestus meil vähemalt pudelivett osta. Hellitasime ennast siis sellega.
Eestlaste lemmik, toakask, õitses täies hiilguses! Ja kus?! Õues, majaseina ääres!
Kartaago
Rajati 814 eKr foiniikia kolonistide poolt. Puunia sõjad hävitasid linna. Linn kerkis taas roomlaste käe all, kuni selle hävitasid vandaalid.
Kartaago varemete põhjal võib endale ette kujutada kui suursugugune, võimas ja ilus oli see linn omal ajal! Tohutud massiivsed sambad, tänaseni säilinud linna varemed ja imeline loodus räägivad enda eest! Ise kohal olles ja seda kõike oma meeltega tunnetada on midagi muud, kui kuulda või lugeda raamatutest. Väga keeruline on oma emotsioone loetleda. Lihtsalt, kellel vähegi võimalik, mingu ja kogegu ise seda müstilist "ajalugu".
Antoniuse termid (2 saj. saun. Suurim Aafrikas)
Ajaloost huvitatud saavad väikese ülevaate siit: http://vana.vironia.ee/materjalid/aluga_r.htm
Üldpilt ajaloost ja suursugusus mälusoppi, pildid kaamerasse ja väikese jalutuskäigu järel suundusime väikese bussireisiga Sidi Bou Saidi linnakesse.
Sidi Bou Said
Imeline sini-valge värvilahendusega linnake! Vaatad sa paremale või vasakule, lähed künkast üles või alla, ikka vaatab vastu sinine ja valge, sekka pildudes vaid veidi rohelist koos värvikirevate õitega.
Mööda peateed künkast ülespoole rühkides leiad eest kõrge trepi, mida mööda lõpuni astudes avastad end kohvikust Cafe des Nattes. Seda kohvikut peetakse alates 1920.a.kunstnike kohvikuks kuna tänaseni armastavad kunstiinimesed siia koguneda nautima võrratut linnakest ja sõpradega koosviibimist.
Cafe des Nattes
Üks kuulsamaid kunstnike, kes sini-valget linnakest on oma lemmikuks pidanud, on Paul Klee. Lisan siia lingi Paul Klee töödest, mille aluseks on ammutatud inspiratsiooni Tuneesiast! Uskumatu lihtsus ja müstilisus!
Linn ise on armsalt pisike ja lihtne!
Vahepalaks
Pildistamine ja filmimine- muuseumites, mošeedes jmt kohtades tuleb lunastada pildistamise pilet (1 dinaar)
Koerad- peetakse roojasteks, kuigi tänapäeval juba on ka araablaste kodudes lemmikloomaks tõukoerad.
Kanaarilinnud- peetakse lemmikloomadena. Sellest tulenevalt on omapärase disainiga linnupuurid. (Vt eespool Monastiri alt).
Fatima käsi- kaitseb kurja eest ja on õnnetoova väega.Levinud talisman. Fatima on prohvet Muhamedi tütar, keda peeti ideaalseks emaks ja abikaasaks.
Vesi- pole ühe aasta jooksul ka veel nii palju vett kokku joonud, kui mõne päevaga Tuneesias! Vesi on omaette väärtus!
NELJAS PÄEV.
Tere imeline hommik kauni päikesetõusuga!
No nii! Ja ongi käes see, mida kõige vähem soovid- meie pere noorimal liikmel teeb kõht imelikke hääli! Toit sees ei seisa ja hirm on bussisõitude ees-kas ikka peab vastu või mitte?!
See on nüüd selge, et ühel meist kolmest algas paast! Mõned tabletid makku, vett peale ja ongi hommikusöök söödud! Kuidagi kurb on paastujat vaadata! Meie vintsutame head ja paremat sisse, kuid tema saab ainult toidulõhnu nuusutada. :( Oi ,kui valus!
Eile õhtul pakkisime oma kohvrid kokku, et jätta hommikul hüvasti Sousse linnakesega.
Head aega hotelli vastas olevad poekesed!
Head aega hotelli vastas olevad poekesed!
Head aega medina linnamüür!
Oleme kõik ootusärevad meie järgmise ööbimiskoha suhtes! See saab kindlasti põnev olema, sest seekord viibime kaks ööd Djerba saarel!
Kella seitsmeks rahvas bussi peale ja sõit sai hoo sisse lõunasse! Vinge!
Bussiaknast välja vaadates nägime laiuvaid oliiviväljasid, plastikpudelite, valgete ja siniste kilekottidega kaunistatud väljasid ja ehitusprahiga täiendatud teeperveid. Kõikjal laius prügi, prügi ,prügi...ning ämmakeeltega ääristatud põllud.
Esimene vahepeatus-El Jem!
Meie pilkusid haaras fantastiline ja hämmastavalt sümpaatne Vana-Rooma aegne antiikmaailma suuruselt kolmas amfiteater!
Hingemattev!
Suursugune!
Võimas!
Tõeline maailmaime!
Ootasime pileti järjekorras, et taas lunastada võimalus väärtuslikku ajalugu jäädvustada. Ühedinaarine näppus jõudsime lõpuks piletimüüjani. Oh seda rõõmu! Fotopilet käes ja otsejoones areenile! Ja siis....keset platsi seistes.... hakkas kohale jõudma, et me oleme kui pisitillukesd sitikad! Kuidas on võimalik, et 230 -238 aastatel ehitati selline võimas ehitis? Lihtsalt uskumatu! (Areeni läbimõõt 65 x 39 meetrit.Teater mahutas 60 000 pealtvaatajat).
Areeni all on maa-alused käigud kongidega, kus omal ajal metsoomad ja gladiaatorid "ootasid oma etteastet." Põranda all on nn kanalisatsioonisüsteem.
Hämmastav on veel see, et peale etendust oli võimalik kiiresti lahkuda, ilma et tekiks ummikuid. Väljapääsud ruumikad ja neid oli palju.
Amfiteater üllatas ikka täiega! Olen kuulnud inimesi rääkimas, et mis mõttega käiakse teistes riikides mingeid varemaid pildistamas. Ega minagi sellest alguses aru saanud, kuid nüüd ma täiega mõistan seda! See vahetu kogemus ja nähtu, see lihtsalt lummab! Ja mis põhiline, sa langeksid nagu ise sellesse ajastusse ning mingil määral koged enda peal seda, mis ammu-ammu toimus. Ma usun, et seda on raske mõista, kuid kui koged emotsionaalselt pisikese putukana tohutult massiivset ehitist ja suudad end mõelda ajas tagasi, siis elamus on garanteeritud! Olgu see siis soe või külm ...:) Ja seda tunnet inimesed soovivadki jäädvustada! Mitte müüre...
Endiselt lõuna poole sõit ...oliiviväljad, põllud, lambakarjad, mõni üksik koer teepervel, liiklejaid jälgiv vanapapi, meile lehvitavad kohalikud lapsed ja noormehed... Ja siis telliskivikoormaga veoauto, mille kivisid katab riidest kate ...ja uskuge või mitte...mis on omakorda kaetud üksikute telliskividega, mõttega et kate pealt ära ei lendaks! Appi! Ma ei kujuta ette, kui järsu keeramise või tugeva tuule korral lendab lahtine tellikas taga sõitva auto esiaknasse! Õudus ruudus! Turvalisus null!
Mingi aja pärast avanes meile järgmine vaade:
Maanteesillal oli külili asendis telliskivilaadungiga treiler. Kui palju jama ühe valesti tehtud liigutuse tõttu...
Rahuliku stabiilse bussisõiduga olime märkamatult jõudnud maantee läheduses olevasse kohvikusse, et teha pissipeatus ja vajadusel täiendada oma joogiveevarusid. Samas andis lühike peatusehetk võimaluse end sirutada ja ilusat kohvikut nautida. Julgemad mekkisid kohalikku kohvi.
Leti taga olev teenindaja loopis joogiveepudelid nagu tõeline baarmen-krapsti külmkapist pudel, lennuga õhku, selja tagant kinni ja plärtsti ostja ette letile. Kogu seda protseduuri saatis tõsine mehenägu ja hammaste vahel lehviv paberraha. Tõsine värk ikkagi!
Lõuna poole sõit muutus aina põnevamaks. Üldpilt muutus järjest puhtamaks ja prahti enam nii palju põldusid ei katnud.Edaspidi kaunistasid teeperveid kirevad müügikohad. Küll oli müüki pandud
köögivilja
granaatõunu
kütust
keraamikat
Lõunasöögist võtsime täna kõik osa. Isegi Silver. Kõht tundus normis olevat ja üks hea praad kulus marjaks ära. Praad koosnes ahjus küpsetatud kalkunilihast, spagettidest, kartulist, tomatist, kurgi-värskekapsasalatist ja saiast. Magustoiduks klaasitäis puhastatud granaatõunaseemneid. Mmmm, kui maitsev ja mahlane! Granaatõunseemned olid 1 x 0,5 cm läbimõõduga roosakad pehme südamikuga ja supermahlased!
Lõunasöök maksis ühele inimesele 14 dinaari (6,25 eurot).
Söögikohast ära sõita polnudki nii lihtne. Turvalisuse tagamine eelkõige ja seetõttu saime seekord linnast välja sõita politseieskordiga. Taas omamoodi kogemus.
Külastasime vahepeal ka granaatõunaistandust, kus puud olid lookas raskete ja suurte õunte all. Ühe vilja raskuseks võis täitsa vabalt olla kuni 0,5 kg.
Istanduses hüppasid rohu sees naljakad rohutirtsud. Sellised kõrte moodi, keskelt rohelised ja külgedelt valged, pikkuseks 5 cm, laiuseks 3 mm.
Granaatõunapuu (viljad kohati 12 cm läbimõõduga)
Djerba saar
Päikese saar
Lootose õgijate saar
Tuneesia Tahiti, kus puhkamas käivad rikkad tuneeslased. Saarele eraldumine annab võimaluse sugulaste silmade alt eemal olla ning ennast vabalt tunda. Siin pidavat nägema ainulaadset vaatepilti, kus palja ülakehaga tuneeslannad rannapäikest naudivad (mandril absoluutne tabu!).
Ega niisama lihtsalt saarele saanudki! Pidime enne seisma praamisabas. Rahvas bussis istuda ei tahtnud ja nii panime kondiauruga sadamasse.
Tee ääres kasvasid piprapuud. Nii äge oli pipraterasid otse puuoksalt võtta ja põske pista. Eks pipar on nagu pipar ikka, aga niimoodi naturaalselt tundus see nii lahe olevat. Alguses oli mari magusa maitsega, kuid pikapeale hakkas ikka pipra maitse läbi tungima kuni lõpuks selle suust välja sülgisin.
Piprapuu
Praame oli kokku 6, mis libisesid edasi-tagasi mandri ja saare vahet. Praamid sõidavad täpselt nii kaua ja nii tihedalt kui rahvast jätkub. Normaalne ju! Ei mingit sõidugraafikut. Ja milleks? Praam sõidab kasvõi öö läbi, kui selleks vajadus on!
Praami katusel istudes nautisime vahemere hellitavat tuult ja jälgisime saarele lähenemist. Nii põnev!
Djerba saarel tegutseb sadu perefirmasid keraamika valmistamisega, on olemas kohe pottseppade küla Guellala. Savi kaevatakse 80 m sügavuselt. Paar päeva lastakse savil kuivada, siis segatakse veega, savimassist meisterdatakse käsitööna vajalik ese. Savist valminud ese seisab väljas 60 päeva. Seejärel põletatakse 4 päeva pooleldi maasse kaevatud põletusahjudes.
Ühe pottsepa õu
Valminud esemed
- Saarel töötavad käsnade sukeldujad.
- Teatud aegadel peatuvad saarel suured flamingoparved.
- Majad madalad valget värvi kuubikud.
- Saarel kehtib reegel-maja ei tohi datlipalmist kõrgem olla.
- Vanu inimesi austatakse väga! Võid olla muldvana, paduusklik, jube aeglane, pime ja kurt,ikka suhtutakse austavalt ja peetakse igati lugu. Vanakeste vastu on teatud mõttes aukartus.
- Loomadesse suhtutakse samuti austusega ja heatahtlikkusega. Loomadele haiget ei tehta.
- Ükskõik kus sõita, kas linnakese või külavaheteel või suurel maanteel, siis kehtib omapärane liikluskultuur. Nimelt kui sa töllerdad kellegi arvates teistel jalus, siis pikk signaali andmine annab mõista, et ole hea vennike ja anna tugevamale teed. Selleks ei ole muud teha, kui sõidad kas kõnniteele või põllumaale, vägevam tuleb läbi lasta. Kusjuures keegi vihane ei ole ja ei sõima. Vastupidi- naeratatakse ja lehvitatakse.Uskumatu!
Sõidul ööbimiskohta (Sangho Village Djerba) nägime esimesi kaameleid. :)
Hotelli jõudsime pimedas. Admin näitas rahvale toavõtmete numbrite järgi suuna kätte ja nii liiguti reisikohvrirataste mürina saatel oma tubadesse. Kell oli alles 18.13 ja õhtusöögini tunnijagu aega. Mõttetu oli nelja seina vahel vahtida, seepärast panime asjad tuppa ära ja läksime hotelliümbrusega tutvuma. (Silver tutvus niikaua käimlakultuuriga). Suundusime kuulmise järgi mereranda, et seal jalgupidi vees solberdada.
Oi kui soe ja mõnus vesi! :)
Tore oleks olnud ujuma minna, aga jube pime oli. Ei riskinud! Ja kuulmise järgi vist ei ole ka päris lõbus supelda. Oleks veel valges näinud, et milline see rand ja mere äär on, aga pimedas....võõras värk.
Peale õhtusööki jalutas rahvas majutuskoha pargis, kes jaksas läks diskole. Kes tahtis vedeles mõnusalt toas ja kirjutas memuaare üles, kes mängis telefonimängu, kes tegi lihtsalt niisama aega parajaks...
VIIES PÄEV.
Õues 30 kraadi, paluun! teadustab meile Tuneesia giid eesti keeles.
Mõtlen, oi kui mõnus! Täpselt midagi head minu jaoks! Ei taha kohe mõeldagi, et eestimaal on sügis ja vihmane...
Viiendal päeval anti meile selline mõnus looderdamise päev! Esiteks saime kaua magada, alles kell 8.30 pidime bussi peale kogunema ja teiseks saime Tarmoga hommikupoolikut ujumiseks kasutada. Kuna õhtul pimedas midagi ei näinud, siis tuli hommikul kohe kaema minna, et milline see rand siis lõppude lõpuks välja näeb. Ossaaa! Kui ilus! Puha palmidega, heleda liiva ja sinakas-rohelise veega!
Lihtsalt kaif oli hommikuses soojas veel ulpida ja veel taolises imelises kohas!Ei jätku kohe kiidusõnu!
Selle päeva plaaniks oli tutvuda Djerba saare vanima (500 e.m.a.) El Ghriba sünagoogiga, kus 2002 toimus kahetsusväärne vahejuhtum:
Sellest tulenevalt on tänaseks sünagoogi piirkond relvastatud valve all ning ka turistid peavad kaasas olevad esemed turvakontrollist läbi laskma. Sünagoog väliselt üsna ilmetu ja igav. See eest seestpoolt kirev ja omapärane. Mingi vennike istus korjanduskastiga ukse juures ja kes talle dinaari näppu ulatas sai vastu postkaardi sünagoogi pildiga. Meil on nüüd neid ühesuguseid postkaarte tervelt kolm tükki! :)
Sünagoogi kohta on omamoodi legend. Nimelt, kui viimane juut Djerba saarelt lahkub, siis pidavat sünagoogi võtmed taevasse lendama. Eks tulevik näitab...
Viskasime pilgu ka sünagoogi juures olevale külalistemajale. Selline vahva valget värvi kahekordne kaartega majake, kus iga sinise ukse taga kellegi magamisase. Selline ilus puhas pesake, kus silm vaikselt looja lasta ja oma tagasirännakuks välja puhata.
Saarel ringi sõites põikasime sisse mereröövli kindlusesse. Ma ei oska öelda kuidas täpselt röövli nimi oli, kuid kõlas see küll omapäraselt- Turkaa Raisk. See oli mees, kes sissetungijaid ja teisi röövleid hirmutas sellega, et ladus oma kindluse juurde 12 meetrise läbimõõduga inimkontidest püramiidi. Tänapäeval on kontide asemel tilluke postament, mida esimese hooga ei märkagi! Kontidest postament oleks vast võimsam ja hirmuäratavam olnud, kuid sedalaadi vaatamisväärsus keelati prantslaste poolt mingi aeg ära.
Mereröövli kindlusesse sissepääs
Vaade mere poolt
Külastasime sadamat, kus kalamehed võrke korrastasid
ja kuhu oli ladustatud kaheksajalgade püüginõud.
Mereäärsete riikidega on üks huvitav lugu. On ilmatu suur veekogu, püütakse kala, kuid kalasaak oma inimeste jaoks on ikka kallis. Kala saab osta kalaoksjonilt.
Kalaoksjon
Houmt Souk-linnake
Väike armas linnake. Nagu ikka igas linnas, oli ka siin turukvartal. Meil ei olnud erilist soovi suhelda takjatest müügimeestega ja seetõttu hoidsime ennast müügikohtadest eemale. Jalutasime peatänava ääres ja nautisime linnamelu kohalikus pargis istudes. Täitsa põnev oli vaadata kohalikke inimesi, kuulata nende omavahelist kõne, vaadata koolilaste hullamist, jälgida bussi ootavaid inimesi. Silver sai jutule kohaliku vanapapiga, kes tundis huvi kus maalt meie pärit oleme. Huvitav oli see, et papi teadis, kus Eesti asub! Tore teadmine!
Kuna Silver tegi endiselt tutvust käimlatega, siis selle linna ühisvets üllatas noort meest ukselingi puudumisega. Taas ühe kogemuse võrra rikkam ja selge, kuid saab ukselingita ust avada ja sulgeda.:)
Pargi lähedal asuvast müügiputkast ostsime 3 pudelit vett ja ühe coca-cola. Janu oli meeletu!
Vahva oli vaadata, kui tasapisi hakkas küll ühest pargi osast ja teist kogunema meie bussi rahvas. Järelikult aeg juba seal maal, et iseseisev linnatutvus hakkas läbi saama ning valmistuti bussi ootama, et hotelli tagasi sõita. (Ühe noorpaari kotist paistis loorberioks- nad pidavat nüüd loorberitele puhkama jääma... Selge pilt!:))
Hotellis vahetasime linnariided ujukate vastu ja päeva teise poole nautisime rannas olles.
Vesi supersoe ja mõnus! Viska lihtsalt selili ja liuge lainetel edasi tagasi. Niiiiiii mõnus! Kahjuks, või õnneks, oli üsna pilvine ning peale ujumist hakkas päris "jahe." Päikest võtta ei saanud, tasapisi hakkas pimedaks ka minema ja ega muud üle jäänudki, kui lihtsalt jalutama minna.
Peale hõrgutavat õhusööki seadsime ennast basseini äärde lamamistoolidele õhtuseid etteasteid vaatama. Muusika oli vahva ja noored artistid esitasid erinevate rahvuste tantse. Ootasime ka eesti tantsu, kuid sellest vaatepildist jäime kahjuks ilma. Kase-kasekest nende poolt ei tulnud.
KUUES PÄEV.
Kell 7.15 lahkusime sellelt vahvalt paradiisisaarelt Vana-Rooma aegse tammi kaudu ning jõudsime berberite hõimude alale. Teel pakkusid giidid meile viigikaktuse marju, mida nad olid turult ostnud ja öösel meie jaoks puhastanud.Kerge töö see neil igatahes polnud ja selle keeruka puhastamistöö ning maitseelamuse pakkumise eest tõsiselt SUURED; SUURED TÄNUD!
(Mulle meenutas viigikaktuse mari mahedama maitsega hurmaad)
Teel külastasime omapärast vana kindlusküla-ksari. Majad moodustavad ringja müüri, milles kolmekordsed elamised, siseõuel kaev.
Vaade väljast
ja vaade seest
Ja siis viis tee meid üles mägedesse. Appi kui lahe! Uskumatu kuidas pika bussiga on võimalik mööda serpentiini aina ülepoole rühkida! Ja see vaatepilt ülevalt mägedest alla....Lihtsalt nii ilus! Hingemattev!
Sinka-vonka sõidu järel otsustasime sisse põigata berberikülasse, kus tänapäevalgi elavad üksikud inimesed koobaselamutest. Vahe möödanikuga on vast see, et praegu on koopad muudetud tänapäevaseks-on elekter, televiisor. Elamud on ehitatud nii, et ülevalt kaevatakse auk, millest moodustub siseõu. Edasi kaevatakse seintesse täpselt nii palju tube, kui perel vaja on. :)
Ühes sellises moodsamas kodus võtsid meid vastu kaks äärmiselt sõbralikku ja toredate rahvarõivastega perenaist.
Meil lubati ühe dinaari eest uudistada tube, sahvrit, kööki ja leivaahju :) Meile pakuti äsjavalmistatud tabouna`t ehk traditsioonilist berberi leiba (lapik,ümmargune, maitsestatud aniisiseemnetega) kastmisega oliivõlisse.
Nime on leib saanud saviahju järgi, milles seda küpsetatakse.
Hea ventilatsiooniga köök
Sahver
Tuba
Vaiba valmistamise ruum
Mind hämmastas selle kodu äärmine puhtus ja kord! Ja täiesti mõistetamatu on, et kuidas nad oma pesu pesevad. Ei ole neil ju vett laristada?! Ja kui puhtad ning lõhnastatud nad ise on! Lihtsalt uskumatu.
Pilt tehtud "katuselt."
Vesi on Aafrikas väga väärtuslik ning igat vihmasadu tuleb kokk korjata. Selleks on maja juurde kaevatud kaev ja mägedest tulev vesi suunatakse kraavi abil kaevu.
SAT-pann "katusel"
Berberite koduukse kohale joonistatakse kaks sümbolit: Fatima käsi (kaitseb) ja Kala (õnn).
Piltmõistatus- mitu koobaselamut leiad?
Ega meil muud üle jäänud, kui sellises vahvas elukeskkonnas kasutada võimalust einestada koobasrestoranis-hotellis.
Hotelli ooteruum
Vaade ülevalt
Hotellitoad
Siseruum
Kõhud täis ja väike puhkus aitasid meil taas bussi naasta ning sõit jätkus aina lõuna , Sahara kõrbe, poole. Teel jäid silma märgid "Ettevaatust, kaamelid teel!". Giid palus meil silmad lahti hoida ning jälgida ümbrust. Sellel teel võib kohata kaameleid! Vaevalt oli ta seda öelnud, kui tee äärde oli kogunenud terve kari pudulojuseid. Neid oli terve väli täis. Giidi jutu järgi oli selline vaatepilt hämmastav ning nii palju loomi pole ka tema eelnevalt looduses näinud. Egas midagi-fotopeatus! Kõik tormasid kaameratega õue, et neid imeloomi kaadrisse saada. Täitsa põnev oli karjakaupa kõrbelaevu vaadata! Eriti, kui see on harv nähtus!
NB!Üks tähelepanek kaameli ekskremendist- see jahvatatakse peeneks pulbriks ja kui kõrbes tungib liiv ninasõõrmetesse hingatakse kaameliessapulbrit sisse ning sedaviisi aevastad liiva välja!
Bussiaknast välja vaadates on märgatavad muutused maastikus. Rohkem on liiva ning kõrbeliiva pealtungi takistamiseks on teede äärde rajatud liivatõkked. Maastik meenutab võõrplaneeti.
Enne seiklust ehk enne kaameliretke majutati meid Sahara kõrbe lähedale hotelli. Tõepoolest, mida lõuna poole seda vingemad majutuskohad meid vastu võtsid. Esimest korda elus olla nii uhkes hotellis tekitas täitsa staari tunde. Väljast jättis hotell väikese majakese mulje, kuid sisse astudes võttis meid vastu võimas fuajee, viisakas teenindamine, puhtus ja superhea lõhn. Ning mõnusalt avar tuba vaatega oaasile oli see mis pani ahhetama-ohhetama ning ennast väga mõnusalt tundma.
Väliselt tagasihoidlik hotell
Uhke fuajee
Taamal Douzi oaas, mis asub Sahara kõrbe serval ning mida peetakse kõrbeväravaks.
Väljas oli väga palav ja me otsustasime Silveriga hotelli basseinis väikese supluse teha. Vesi oli mõnusalt jahe ning keha sai parasjagu värskendust enne pöördumist kõrbesse kaameliretkele.
Vaade hotelli basseinile. Seal me Silveriga sulistasimegi.
Kui ma veel kodumaal olin, siis olin 100% kindel, et mina kaameli selga ei roni ning selle elukaga sõitma ei lähe. Hirm oli looma seljast alla kukkuda ning pelgasin seda koledal kombel. Neid looomi aga ise oma ihusilmaga nähes ning koha peal olles tegin otsuse kõik järgi proovida, mida turistidele pakutakse. Äkki saan olla sellisel maal esimest ja viimast korda ning kuidagi väga narr tunne on kui pakutavast niimoodi ära ütlen. Mina ära ütlema ei hakanud ning ennast kaamelisõitjate sappa vedasin. Ega neid turiste niisama kaamelile selga ei lubatudki. Meid riietati "kohalikeks" ja neljakaupa jagati gruppidesse. (Kuna ootamisega läks pisut aega, siis Germalo giidid palusid meid üheskoos kampa lüüa ning meist tehti üks vahva ühispilt. Tore mälestus kõigile! :))
Aga ühtäkki hakati meid kaamelite selga ajama. Suurtele meestele otsiti XL kaamelid. Nii sai ka Tarmo endale suurema ja tähtsama isendi, kellele siis kolm tükki veel köiega sappa seati. Kaameli selga istudes hoidsime kõik kramplikult istmetoest kinni. Keegi ei soovinud millegipärast alla sadada... Ossaaa, jõnksak käis ja kaamel upitas oma tagajalad sirgu, siis tõstis alles esiotsa püsti! Ja minek... ikka kõrbe poole. Kohalik kaameliajaja ümises laulda ning kaamelid liikusid õntsat-õntsat edasi. Kuna meie "ajajal" oli veel üks grupp turiste, siis ta lasi meie pundi lahti. No nii, juhtkaamel "võttis ohjad enda kätte" ja hakkas omapäi teadmata suunas liikuma. Väike paanika! Kuidas maha saab?! Ei taha! Kas tagasi ka saab? Appi!
Õnneks ei lastud seda trikki kaua teha ning varsti kostis kohaliku vile, mille peale juhtkaamel suunda muutis. Oh kui lahe oli kaameliga sõita! Mulle isiklikult meeldis rohkem, kui hobusega. Alguses küll oli loksutamist, kuid kui rütmile pihta saad, siis pole probleemi. Sõit oli põnev ja ka naljakas. Kõige naljakamad olid kaamelid ise. Tundus, et nii mõnigi "kaamelinägu" teisele ei meeldinud ja siis tegid isendid väga kummalist häält. See meenutas sellist torude kolinat, Saku Lätte aparaadi vee mulksumist ja mahedaid möirgeid, samal ajal keeled suust ripakile visates. Mõni hakkas sülge koguma ja siis tekkis mõte, et kuidas end tatiläraka eest kaitsta. Kas panna käsi näo ette, keerata selg või lihtsalt võtta see plärakas vastu? Aga nii kaugele asjalood siiski ei läinud. Peremees patsutas vaikselt loomakesi ja kohe rahuneti maha.
Saime katsuda ka kõrbeliiva. Seda võiks võrrelda tuhksuhkruga-nii peenike. Liiv on selline, mis poeb sisse ka õmbluste vahelt. Kõrbes peab tõesti olema sisse pakutud kujul. Esiteks on päike see, mis kõrvetab ning liiv see, mis igast praost end sisse upitab. Rätid ja labrukad kuigi palju kaitsevad.
Saharas oli vaatepilt väga lummav! Kuna kellaaeg liikus juba päikeseloojangu lähedale, siis see müstiline virsikuvalgus ja selle taustal tumepruunid palmid ning kaamelikaravan oli nii eriline! Oleme näinud sellised vaateid postkaartidelt ja loodusfilmidest, kuid nüüd oleme seda ise vahetult kogenud ja see juba on midagi! Nii ehe ja soe! Ja nii ilus! Kahjuks ei õnnestunud mul seda vaatepilti jäädvustada :(
"Rendilaevade" ootel:
Ja minekuvalmis...
Tagasi hotelli jõudsime juba parajas pimeduses. Öösel kella 3.30 ajal pildistasin selili kukkunud kuud:
Teadmiseks: Sahara kõrb on lõputu liivameri, mis katab 20-kordselt Prantsusmaa või 31-kordselt Saksamaa suuruse territooriumi.
SEITSMES PÄEV
No küll võisid täna öösel koerad lõuata. Lihtsalt jube! Ei võinud natukenegi vait olla. :(:(:(
Täna sõitsime üle Chott al Jeridi soolajärve. Ümberringi laiusid vaid tohutud soolaväljad ja need paistsid roosaka varjundina. Taamal Atlase mäestik.
Soolajärvedes on merest 20-30 x rohkem soola.
Ühest liitrist veest saab 1 kg soola. Seda soola eksporditakse Euroopasse kui lumetõrje vahendina. See sool söögiks ei kõlba. Soolajärvedele iseseisvalt kõndima minna ei tohi, kui sa pole just kohalik. Lihtsalt võib juhtuda see, et ühel hetkel vajud pinnasest läbi ja kadunud hing oledki. Kohalikud kasutavad liikumiseks ajast aega tuntud karavaniteid ning ei hulgu suvaliselt mööda järve.
Keset soolajärve teed oli mõeldud ka liiklejatele ning tee ääres sai võimaluse oma keha kergendada 4 valiku vahel. Mis sest, et tegelikult olid nad kõik väga sarnased. Ja kätepesust said vaid unistada.
Külastasime ühte põnevat linna -Tozeuri, kus on siiani säilinud väga ainulaadne arhitektuur. Ehituskunst peitub selles, et ehitusel on tellised asetatud mustritena ritta ja üksteise peale.
Paar näidet sellest:
Linnale tiir peale tehtud ja kauplustes väike šoppamine teostatud (ostsime datleid) sõitsime hotelli tagasi, et valmistuda põnevaks dziibisafariks.
Kõik, kes avaldasid soovi rallitama minna, sättisid mõnusalt end 6-7 liikmelisteks gruppideks ja oh imet, vurasidki valged masinad treppi...
ja algas 3 tunnine sõit soolajärve põhjas, mägedes väikeste vahepeatustega oaasides, Sahara kõrbes liivatüünides ja lõpetades pimedas imekauni Nefta linna vaatega.
Põnev oli sõita mägedes. Esiteks see imeline vaade ümbrusele ja muidugi eriliselt vahva oli kimamine mäest üles ja mäest alla. Jõudsin selle rappumise pealt mõne pildi ka ümbrusest klõpsida:
Peale 1,5 tunnist sõitu tegime esimese vahepeatuse Alžeeria piiri lähedal Midesis, mis on selle piirkonna väikseim mägioaas. Imelise vaatepildi andis sealse kuristiku lainjad nõlvad. Vaade oli lummav !
Pooletunnise rallitamise tulemusel peatusime Tamerzas, mis on jällegi mägioaasidest suurim. Jätsime autod maha ja suundusime jalgsiretkele oaasi südamikku. Päris mõnus oli ennast peale autos loksumist sirutada. Giid andis meile suuna kätte ja nii hanereas mööda mägiteed hakkasime liikuma sinnapoole, kuhu meile suund kätte näidati. ja oh imet! Ees ootas mäelõhe, kus kohast pidime endid sõna otseses mõttes läbi litsuma... Vedas, kes peenemat sorti inimesed olid! Tüsedusele kalduvaid grupiliikmeid ei olnud lihtsalt võimalik sellest vahest läbi lükata! Nii pidid "paksukesed" tagasi autode juurde kõmpima ja liikuma sihtpunkti mööda korralikke teeradu. meie harrastasime siiski ekstreemsust :)
Kuidas küll on võimalik, et keset kõrbe asub taoliselt lummav vaatepilt?!
Eelpool nimetetud oaaside kaunidust on kasutatud filmis "Inglise patsient."
Hing täis looduseimet, sättisime taas istuma oma džiipidesse ja meie tee kulges edasi Sahara kõrbesse liivadüünidele sõitma. Kujtasime ette, et sõit mööda düüne kestab kauem ja et ralli käib ikka mööda tüüni üles ja siis alla, aga väike pettumus hiilis meie põuedesse. Midagi nii vinget, nagu oodanud olime, ei juhtunud. See mõni kord üles ja alla sõita või siis mööda düüni serva mingi "vigur" teha jäi meile väheseks. Adrenaliinist jäi kõvasti puudu!
Džiibid kogunesid "Tähesõjad" võtteplatsi äärde. Enne, kui ehitisi uudistama läksime, kutsus giid meid düüni otsa päikeseloojangut vaatama. Seda pidi nägema1 Juba kasvõi sellepärast, et kas edaspidi enam ongi võimalik lõunamaal sellist asja näha. Päike loojus ülikiiresti - võiks öelda, et sekunditega. Oli... ja ühel hetkel polnud enam...
Peale loojangut on valgust veel nii 10 kuni 15 minutit ja siis oled kotis!
Kiirustasime kuulsa filmi võtteplatsi uudistama ja jäädvustasime mõne majakese ka fotole...
Seal saime ühe väikese, tõsiselt tüütu, poisikese endale kõrva äärde pinisema, kes nõudis meie käest 1 dinaari selle eest, et Silver kasutas turistidele mõeldud välivetsu. No mis sa hing teed ära, poiss käis sabas nagu takjas ja aina vadistas: 1 dinaar, 1 dinaar, 1 dinaar. Vets oli tegelikult tasuta ning selle eest kellegile raha ei pidanud maksma. Poisike kasutas lihtsalt võimalust raha teenida. Ütlen ausalt, et sellele tüübile me raha ei andnud. Kui ta oleks ilusasti küsinud, siis oleks saanud. Aga sellise vastikult vinguva hääle ja tüütu pealetükkimise pärast ei tahtnud teda kohe mitte rõõmustada. meie džiibijuht oli see, kes meid kohaliku inimsääse käest päästis. Oh seda ilmaelu küll!!!
Ja korraga olimegi pimedusekütkeis. Nii palju, kui pimeduses nägime viskasime pilgu kõrbepealinnale Neftale. Seal asub linnasüdamikus suur nõgu, kus arvukad allikad annavad elujõudu palmioaasile.
Õhtutipuks ja meeldejäävaks sündmuseks kujunes kohalike rahvusõhtu. See oli väga omapärane ja sama väga naljakas! Juba väravas võeti kõiki vastu nagu suuri aukülalisi (rahakotid saabusid).
Teid ääristasid erinevad ansamblid- araabia ja päris mustade omad, pakuti ahjust väljavõetud leiba (meie mõistes saia).
Edasi tutvustati meid erinevate traditsioonidega- vilja lõikamisest leiva küpsetamiseni, palmilehtedest punumisest, villa kraasimisest kuni vaipade kudumiseni välja (ehk erinevad kodused tööd perel hinge sees hoidmiseks).
Berberimehed tutvustasid erinevaid trikke hobuste seljas, võitlusstiile mõõkadega nii hobuse seljas sõites kui ka nn kahel jalal maa peal. (võrrelda võiks kasakatega).
Nägime ka tuld väljapuhuvat meest (kes kasutas päris kütust, kes haises bensiini järgi ja kelle nägu aeg ajalt kärssas- lihtsalt jube kuidas peab ennast raha nimel ohverdama).
Inimesed said katsuda madusid ja skorpioneid.
Välised vaatemägud vaadatud suundusime õhtusöögile koos tsirkusega. Muusika mängis, esinesid kõhutantsijaid, potitantsija ja etteaste tegid ka päris mustanahalised. Kogu etendus ise nägi välja nagu äsja oleks punt kokku aetud ja igaühele anti võimalus mängida, tantsida või teha mida ta oskas või mida ta arvas väga hästi oskavat. Eurooplaste jaoks väga algeline värk! Kohalikele endile oodatud ja tasemel asi. Araablasest giid ootas väga kõhutantsijaid, sest kohalike hulgas sedalaadi keha paljastamine ning puusade hööritamine on taunitav protseduur. Me pidime pikali kukkuma! See mida meile näidati, pidi olema kõhutants??? Appi! Paras oleks saata mõni meie oma kõhutantsijatar- too oleks seal vist kogu rahva pöördesse ajanud ning oleks kuulus pikka aega veel takka otsa. Kõhutants nägi välja selline, et tädikesed tulid paljastatud nabaga rahva ette, vehkisid suvaliselt korviga või siis rätiga küll paremale poole ,küll vasakule poole, ette ja üles ja siis tammusid kohapeal nagu diskorütmis. Kogu kõhutants!
Ainuke, kes tõsiselt vaeva oli näinud, oli pottidega tantsiv mees. Tants algas sellega, et kleidis mees, savipott peas, tiirutas ringiratast laval. Iga mõningase aja tagant asetas abiline talle pähe ühe poti teise poti sisse. Nii kogus tantsiv mees neid endale pähe 7 tükki. Edasi hakkas ringiratast sõtkuv mees potte ühekaupa peast ära võtma, kuni peas oli taas 1 potikene. Järgmisena tantsis onu coca cola pudelitega(pähe asetatuna) ja hakkas ükshaaval neid pudeleid peast maha ajama. Vaatepilt oli äärmiselt naljakas ja meie ei suutnud naeru kohe mitte kuidagi kinni hoida.
Lisaks etteastetele oli pöörane ansambli esinemine. Esiteks mängisid nad meie arvates terve õhtu täpselt ühte ja sedasama lugu ning teiseks pasuna pinin oli nii tugev, et lauakaaslastega rääkida polnud võimalik ja kõrvad kippusid vägisi lukku minema. Võid vaadata väikest klippi kõhutantsijate esitusest ja samas kuulata pasuna häält:
Kella 22.00 (Eesti aja järgi siis 00.00) jõudsime hotellituppa tagasi ja kuna eelmisel öösel mingisugused lõugavad koerad magada ei lasknud kukkusime kõik kolmekesi ülikiiresti oma vooditesse ja varsti kõik nohisesid vaikselt omaette oma unenägude maal. :)
KAHEKSAS PÄEV - meie reisi viimane viibimine Aafrika pinnal.
Appi! Kas tõesti viimane päev sellel imelisel maal?! Kohe mitte ei kipu tagasi niiskesse külmale maale :( See on muidugi ainult Silvi arvamus. Meespere igatseb juba eestmaist kargust ja eesti toitu! Nad on õnnelikud, et lõpuks saab kuuma ilma eest varju ... Minule tundub see nii uskumatu, sest armastan seda mõnusat päikest, seda mõnusat sooja õhku, neid sõbralikke inimesi ning maitsvat lambaliha ja värsket apelsini-sidruni mahla!
Kella 6.00 alustasime tagasisõitu Monastiri lennujaama.
Esimese puhkepeatuse tegime Sufetula linnakeses, kus meie vaatevälja haaras omapärased varemed.Giidi jutu järgi on need ühed paremini säilinud Aafrikas. Täitsa põnev oli vaadata triumfikaart, foorumi ja sammastikke. Omapärane oli oma vaimusilmas ette kujutada milline kaunis linn võis see oma õitsengu ajal olla. Siiani on säilinud tükikesed kaunitest mosaiikpõrandatest ja nii kümblusvannidest kui ristimisvannidest. Üheks tähelepanuväärseimaks teadmiseks võib nimetada seda, et selle linna rajamisel, 4 sajandil, kuulus linnaelu juurde juba ka maa alune kanalisatsioonisüsteem!
Väljas on 36 kraadi sooja! Juhhei!!!
Kairouanis külastasime Anglabiidide basseine. Neid on 2 tk. (veehoidla ehitati 860.a. Läbimõõt 128 meetrit, sügavus 4,5 meetrit ja mahutab 57 miljonit liitrit vett), kuhu koguti vett talvisel vihmahooajal. Osa vett transporditi 35 km pikkuse akvedukti abil Cherichera mäelt.
Kalmistu:
Habemeajaja mošee
Mošee siseseinad olid kaetud Andaluusia ornamentikaga
Ja arabeski (keerukalt põimitud lehe- ja väänlamotiividega) ornamentikat kasutades
Kätt edasi-tagasi vehkides, et lilleornament kiiremini kuivaks, seadsime suuna kesklinna, et kasutada veel viimast võimalust järgi jäänud dinaarid mõne eseme vastu vahetada.
Mõningad jäädvustused jalutuskäigust:
Linnatänav
Kurva mulje jättis külastuskäik Bir Barouta Pühale allikale.(Vett saab kätte kaameli abiga, kes paneb oma ringiratast liikumisega vee ringlema). Ausalt- kaamelist oli kahju, sest kõndida kinniste silmadega kitsas vahekäigus ei ole just kõige meeldivam tegevus). Hirmutava mulje jättis peremees kaikaga... Meie nähes ta küll looma ei löönud, kuid mingisugune seletamatu paha tunne jäi ikkagi hinge.
Ja viimane pilt sellest reisist. Kell on eesti aja järgi 19.59. Tuneesias on kell 17.59.
Piletid käes, kohvrid ära antud liikusime läbi mitmete uhkete poodide lennujaama ootesaali.
Naiste tualettruumis sain individuaalteeninduse osaliseks. Sisenedes ulatati mulle tualettpaberit ja enne väljumist abistati käte pesemisel. Nähes mul käemaalingut, andis nõu kuidas selle eest hoolitseda, et pilt kauem säiliks.Kogu teenindus lõppes muidugi sellega, et tädike palus selle eest 1 dinaari. Tegin talle käte jalgadega selgeks, et mul dinaari anda ei ole, kuid oodaku veidike. Lippasin meespere juurde ja otsisin rahakotist ühe eurose. Viisin armsale kohalikule selle mündi mille tulemusel sain ülistava kiidulaulu ja kummarduste osaliseks. Pisut piinlik oli, kuid samas hea meel, et sain inimesele omajagu rõõmu valmistada. Kui mõelda, et 1 dinaar on seal juba täitsa arvestatav raha, siis 2 dinaari on ju väga hea teenistus!
Ega kaua aega läinudki, kui istusime "smartpostis" ja võtsime suuna kodumaa poole.
Eestmaa võttis meid vastu tormiga! Vihma sadas ja tugeva tuule tõttu saime tunda lennuki mõnusat raputamist ning lennuki sõidusuuna muutmist, et saaksime võimaluse maanduda.
Nii hea, et giid meile enne lennusõitu tormist teada ei andnud!
Oleme tänulikud Germalo reisid töökale meeskonnale! Erilised tänud giid Tea Reinvaldile ja reisisaatja Kersti Kumpasele!
Kõige lõppu veel üks lemmikfotodest 
