Sõrve poolsaar, Panga pank ja Kaali kraater

Mõtlesin, et aitan ka ja lisan siia natuke meie saartel viibimise mälestusi. Ma pole küll nii tubli kui ema ja igasugu ajalooandmed ja arvud on mul ammugi meelest läinud, aga ma kirjutan siis sellist emotsioonide ja elamuste aruannet. :)

Kõhud Kuressaares täis söödud, jätkasime sõitu Saaremaa tippu, Sõrve Säärde. Mul oli aastatetagusest reisist (siis kui ma veel üsna pisike olin) meelde jäänud, et seal on ilus ja tore ning nii see ka oli!

Jalutasime pikal kitsal maaninal, imetlesime merd ja tegime naljakaid võimlemisharjutusi- kes koogutas, nina maas, kes vahtis üles taevasse. Sellist normaalset sirgelt kõndimist võis väga harva täheldada. Põhjus väga lihtne- kõik otsisid auguga kivisid. Nimelt räägib legend, et kui Sõrve Säärelt leida auguga kivi, tuleb läbi selle augu päikese poole vaadata ja midagi soovida. Siis peaks soovitu ka täide minema. No siis on ju aru saada, miks kõik nii usinalt kivides sobrasid! Silver tegi meie pere ja kes teab, äkki ka kõigi aegade rekordi, korjates maast tervelt 13 augukivi!

Siis jalutasime veidi veel niisama, ema tegi kunstilisi pilte ja saime telefonidesse sõnumid: „Tere tulemast Lätti“! :D Vat nii kaugel käisime ära, et märkamatulr ületasime isegi riigipiiri. :D
Vanasti oli Sõrve Säärel ka Gurdide laeva vrakk, aga nüüdseks on see sealt ära viidud. Selle asemel ronisime mingi muu betoonmoodusitise otsas, arvatavasti oli tegu mingi endise sõjaväeonude kaitserajatisega.

Säärel käidud, sõitsime uutmoodi merevaadet imetlema.Panga Pank täies oma uhkuses oli meie uus sihtpunkt. Tore oli näha, et paik on korda tehtud, kuigi arvasime,et ohutuse mõttes võiks panga äärel siiski mingi äär ees olla. Mõnes kohas seal ei märkagi,et panga äär nii lähedal on ja suure hooga astudes võib keegi äkki varisemisohtlikult pangalt alla kukkuda. Meie aga oleme ju sellised tasa-ja-targu inimesed, nii et meil läks hästi ja vaade sai korralikult vaadeldud. Peale selle ohverdasime pangale ka paar eurosenti. Vanaaja kommetega tänapäeval õnneks liiga aktiivselt ei tegeleta ja lapsi sealt tänapäeval enam vetevaimu meeleheaks alla ei visata. :S Hea, et kombed on muutunud! :P

Edasi vurasime Kaali kraatrit uudistama. Ka seal on kõik kenasti ilusaks ja korda tehtud, kuigi eks kraatri vesi on endiselt roheline. Aga kes see ikka seda kümneid meetreid sügavat auku jaksab puhastada? Kraatris elavad ka kenad kalad ja ega nendegi elu ei saa segada. :)

Vanasti arvati, et Kaali on koht, kus päike käib magamas. :) Isegi kaugelt Roomast käidi seda kohta uudistamas. Ikkagi üsna haruldane paik!

Pangal käidud, olime kõik ünsa väsinud ja taas näljased, niisiis suundusime tagasi Muhumaale. Ostsime süüa ja õhtu veetsime oma majakeses rahu ja vaikust nautides. :)

Kuressaares ja Sõrve poolsaarel

Panime üheskoos pead kokku, vaatasime vaatamisväärsuste kaarti ja otsustasime, et üle mõistuse palju tegemisi planeerima ei hakka ning reisi põhimõtteks valisime moto: Tasa ja targu, jõuab nii palju kui jõuab!
Esimese päeva pealelõuna otsustasime veeta Kuressaares. Meie sooviks oli kindla peale külastada Kuressaare Piiskopilinnust ja sedasi meie esimeseks sihtpunktiks saigi linnus oma välimuse ja sisemusega.

Sisemuses pakkus erilist huvi trepiastmetel tervitavad anektoodid ja väljapanek nõukogude ajast pärinevatest esemetest ( lapsepõlve nostalgia:))
Aga kaua sa ikka mööda treppe marsid ja ajalugu ahmid, kui kõht tühi ning mis kisub väevõimuga tujutuks. Nii sulgesime enda järel linnuseväravad ja seadsime sammud restorani.
Nämma! Kostitasime oma kõhtusid kanatoitudega, toorjuustukookide ja jäätisega!
Kõhud paremat kraami täis ning meeleolu laes, võtsime sihi Sõrve suunas.

Muhumaal

Tänu minu toredale kolleegile töö juurest, avanes vahva võimalus 3 päevaks majake üürida ning suvemõnusid Saaremaises õhkkonnas veeta.
Asja tegi põnevaks veel see, et peale minu ei olnud teised pereliikmed üldse teadlikud mis maja mina nö kinni panin. Seda suurem oli üllatus, kui 4.juulil autoga värava taga peatusime...
Kui nüüd päris algusesse tagasi minna, siis otsustasin Heli Eestis viibimist veelgi põnevamaks muuta ning jäädvustada koosolemise imetilluke puhkusekild just nimelt Muhumaal! Ja nii see otsus sündiski:)

Saare tervitus mandrirahvale oli küll hommikul ( ja ülejäänud päeva ka veel takkaotsa)tee kõrval vedelevalt surnult lehmalt oma hirmsavõitu leha ja kuumusest paisunud kehaga... Kuid mis seal ikka! Elu selline... Keerasime õhu juurdepääsu autos kinni ja sõitsime kiiruga mööda, kuni peatusime "oma suvemaja" värava taga.

Ossaa! Vot see oli perele üllatus! Palkmaja nii superkauni looduse embuses- maja ees maasikalõhnaline metsatee, maja taga karjamaa hobustega ja eemal sillerdav meri! Mida sa hing veel tahad!?

Krabasime autost oma kodinad ja suundusime kohe maja sisemusega tutvuma. No vaimustusel piire polnud... lihtsalt kõndisime mööda maja ringi ja ohhetasime ja ahhetasime ja kiitsime ja olime väga rõõmsad!~maja sisemusest pilte üles laadima ei hakka, sest majaomanikult puudub vastav luba!

Mis siis ikka! jalutasime majas ringi nagu pöörased ja igaüks valis omale sobivaima toa. Kui kambrid jaotatud ja söögid-joogid ning muu tavaar oma kohad leidsid, siis läksime õue kogu seda loodust kaifima! Lihtsalt super!!!